Ma olen sõnatu, sõna otseses mõttes. Kõik head asjad, mida ma nii kaua ootasin, on järsku otsas. Ma tahaks minna juba oma koju, aga ei viitsi. Ei viitsi asju kokku panna, juukseid kammida ja saapaid jalga panna. See on omamoodi hea tunne, kui saan valida, kas viitsin või ei viitsi. Mõistad?
Kreeka oli superb, mida oligi arvata. Eriti mõnusaks tegid selle need inimesed, kreeklased, tuttavad ja tuttavate tuttavad, nende kodud, motorollerid, restoranid ja ööd. Mitta liiga palju "turismust", aga selgelt liiga palju kreeka salatit, saganakit, retsinat ja oktopussisid, mida ka oligi arvata. Kuna reis sai alguse Sofiast, siis harjumatult palju oli ka lendamist. Lausa nii palju, et see muutus igavaks, tavaliseks. Ilusa punkti pani lendamisele aga torm, mis koos minuga Tallinnasse jõudis ning lennuki kahele poole laperdama ja yles-alla jõnksutama pani. Kui alla kukkuda, siis igal juhul mitte Ylemiste kohal, eksole?
Vanemate pidu nädalake varem oli ka superb. Vähemalt tagasiside on minu ego kõvasti boostinud. Ehkki ma mäletan kogu õhtust vaid algust ja lõppu, tundub, et meie mitmekuune ettevalmistus tasus end igati ära. Taaskord saatis meid edu ja hea juhus kuni lõpuni välja, nagu meie pere inimestele ikka kombeks. Me ei saa sinna ju midagi parata, et oleme sellistena syndinud. Eks?
Ahjaa, eile oli ka tähtis päev. Või õigemini öö. Ööklubis käimine on tähtis syndmus, kui seda juhtub vaid kaks korda aastas. Klubi Tallinn on end tõepoolest asetanud Atlantise ja Illusiooni vahele, rõhudes siiski natuke rohkem sellele esimese poolele. Keset pidu tabas mind aga tohutu igatsus selle "vana" klubi järele - need suitsused ruumid, tsillimisnurgad, kokkusattumised ja syylised flirdid, tantsud, veinid, taksod ja hommikud. Hetkeks igatsesin ma ylikooli algust, neid inimesi, tundeid ja m6tteid. Uus elu polnud andnud mahti neist puudust tunda, aga eile öösel lõpuks siiski. Oh ei, ma ei taha neid tagasi, aga mälestused on ju magusad. Tore oli.
Aga klubist rohkem paelus mind Tussu oma sydamevaluga. Veinid avanesid iseenesest, aeg liikus hoolimatult edasi ja öö oli ammu linna kohal, aga maailm ei saanud ikka veel parandatud...
Nyyd ma viitsin. 13:07 0 comments
