Oehh.. tants poeb jälle hinge. Võiks öelda lausa, et pureb...närib ennast sisse. Ma mõtlen, et kui ma võtaks oma tänase meelelaadi ja viie aasta taguse kehakooli, siis saaks sellest päris hea kompoti. Aga ma ei heida meelt, et mõned aastad eemal olin. Ma sain ju nii palju targemaks ja paremaks selle ajaga. Nüüd pistangi pöidlad pihku ja loodan, et mu füüsis mulle selle pika pausi andeks annab ja minuga siiski koostööd teha tahab. Lisaks muule tuleb leida ka tasakaal, sest tantsijaks ma ju ei saa.
Hommikud on armsad. Eriti siis, kui astun uksest välja ja mind tervitab jahe, kergelt niiske ja ääretult värske mereõhk. Läbi sahisevate lehtede, üle kergelt praksuva silla, läbi jahtsadama tööle jalutades passib hinges kustumatu soov keerata ots ringi, minna tagasi koju, visata saapad jalast ja pugeda teki alla, kallimaga või ilma. Panna Terevisoon taustaks mängima, keerata tekk endale ümber ja vaadata unenägusid edasi sealt, kust nad pooleli jäid. Ja see on minu igahommikune rutiin. See unistamine loomulikult. Sest tegelikult lähen ma kontorisse ja jätkan juba tavapäraseks saanud harjumismängu.
On kahte sorti inimesi - need, kes oskavad ja need, kes ei oska. Need, kes ei oska, lähevad lahku ja ütlevad, et elu läks nii ja et aastad teevad oma töö. Need, kes oskavad, tähistavad oma kolmekümndendat pulma-aastapäeva ja ärkavad hommikuti teineteise kõrval. Ma tahaks olla see teine. 10:02 1 comments
