Ma ei mäleta, et oleksin kunagi nii kõvasti trenni teinud, et nutt kurgus on. Eile aga see tõepoolest nii oli. Ühest küljest on see nii geniaalne kogemus, teisest küljest hakkab aga endast nii jubedalt kahju, kui ainus, millest mõelda suudan on voodi ja makaronisalat (ära küsi miks!!!) Kahe päevaga tantsisin kokku umbes 10 tundi, mis pärast viieaastast pausi on päris šokeeriv nii kehale kui mõistusele. Aga šokk võib ju ka positiivne olla, eksole?
Külm on. Maa on hommikul härmas ja tööl olles on pidevalt tibutagi seljas. Aga, kes vähegi mind tunneb, teab minu sooja-armastust hästi. Teine kord tuleb lihtsalt rohkem riideid selga panna.
Reedel käisin rattaga Pärnut avastamas. Praegu on mul siin elades hea aeg - kui ilm vähegi lubab, siis on linnas jalutamine puhas rõõm, kuna nii palju on kohti, mida ei ole veel näinud. Rattaga on kogu protsess veelgi nauditavam, kuna sama ajaga on võimalik nautida suuremat osa linnast:) Sel korral õnnestus ära eksida, aga see oli selline "meeldiv" peataolek. Ma ei teadnud täpselt, kus ma olen, aga suund oli kogu aeg õige. Pärast vanalinna ja öist jõeäärt leidsin end Pärnu haigla juurest, mis ühtlasi oli ka väga väga linna servas. Natuke kõhedaks tegi, kui kottpimedas autod 70-alal mööda kimasid, kuid ratta ees ja taga olevad plinkivad tulukesed tegid oma tööd hästi. Pärnu on väga armas linn, et te teaksite.
Tahan koju, teki alla. Nii-nii väga tahan. 09:53 0 comments
