
Seoses akadeemilisusega on viimasel ajal palju mõtteid tekkinud. Kui ma 3. septembril Pärnu Kolledzhi ava-aktust väisasin, sain ennast mõnevõrra alustavate tudengitega samastada. Nimelt olin ka mina uues kohas, ümbritsetuna uutest nägudest ja ülesannetest. Kogu püüdliku pidulikkuse juures tekkis korraks hirmus suur igatsus selle "päris" ülikooli järele. Näiteks see tunne, mis tekkis lõpuaktusel oma nime oodates. Kahtlemata mängis tol korral suurt rolli ärevus ja rahulolu, aga akadeemilisus ja pidulikkus andsid asjale kõvasti juurde. Siin, kolledzis, võib sellest ainult unistada. Tegemist on ikka Ülikooli "väikese vennaga", kus aktusi peetakse raamatukogus ja "Gaudeamust" lastakse makilindilt...
Pühapäeva pärastlõunases ETV-s räägiti seoses nendesamade pidustustega TÜ filosoofiateaduskonnast, kui kõige vanemast teiste seas. Ja sealt hämmastas mind asjaolu, et päris ülikooli alguses, 17. sajandil, pidi iga tudeng esmalt läbima 6-aastase õppe filosoofiateaduskonnas ning võis alles seejärel spetsialiseeruda filosoofia, õiguse- või meditsiini valdkonnas. Kas sa kujutad ette, et selline asi võiks toimuda ka tänapäeval? Kõrva jäi ka kellegi ütlus, et tol ajal oligi ülikooli eesmärk anda haridust, mitte oskusi. Eelkõige filosoofiateaduskonda silmas pidades. Tänapäeval on asi sootuks vastupidi. Võtkem näiteks kas või selle sama Pärnu Kolledzi, kus saadav haridus ongi rakendusliku iseloomuga. Akadeemilisust kisub minu arvates alla ka uus 3+2 süsteem, mis teeb õppimise "kiireks ja valutuks".
Samas ei saaks tänapäeva elutempo ja võimaluste juures nõuda 4 sajandi taguseid tingimusi. Olusid arvestades on akadeemilisust ehk isegi väga hästi säilitatud. Nii et igas halvas ka miskit head, eksole?
Pealegi, mis siis, et "Gaudeamus" meil siin makilindilt tuleb. Üks proua õppejõud palus endale aktuse ajal sõnade lehte, kuna "mul pole viimane salm peas". Ja mitut sõna "Gaudeamusest" tead sina?
Palju õnne kool ja tööandja!
PS! Suuuuuuuuuuuured kallid ka emmele ja issile, kes tähistavad täna oma 30. pulma-aastapäeva.
