See on nii armas, kuidas reeded on töö juures sellised vaiksed ja uimased. Ehkki jõudsin ka ise kontorisse tavalisest hiljem, on enamus ruume veel pimedad, vaid mõni üksik agar madistab printeriga või kuulen kontsaklõbinat kaugenemas. Mulle tohutult meeldivad sellised uimased ja natuke väsinud päevad. Seda muidugi siis, kui mul on endal ka võimalus olla veidi uimane ja väsinud. Aknast välja vaadates tundub, et päeval päris valgeks ei lähegi. Ma ei tea, võibolla on akendel ees tumendatud klaasid, aga koguaeg on tunne, et õues on veel pime või juba pime.
Pärnu saab järjest armsamaks. Peaaegu igal hommikul kell pool üheksa läheb üks natuke vanaaegne kalalaev põka-põka-põka mere poole. Just siis, kui mina sadamast mööda lähen. Kalamees, kes muidu iga ilmaga silla otsas hommikuti õngitses, on kadunud. Pealtnäha on linn vaikne, aga kui lugeda lehest linnas toimuva kohta, siis on näha, et päris talveunes veel ei olda. Mulle millegipärast on viimasel ajal tohutult hakanud sümpatiseerima väikesed kohad, külad, alevid... Küllap ma romantiseerin kogu olustikku üle, aga kujutan end ette elamas veel väiksemas paigas kui seda on Pärnu. Reisimine küll tekitab aeg-ajalt alaväärsuskompleksi, aga siia, koju, tagasi saabudes, probleem kaob. Isegi Tartu tundub natuke liiga suur..
Nädalavahetus tundub tulevat vaikne, isekeskis iseendaga. Panin nädalavahetusel tunnikeseks ühe saali kinni, et trenni teha. Sealt samast laenatud tantsufilm ootab kannatlikult öökapil minu tähelepanu, mõned saated, mis nädalavahetusel vaatamata jäid samuti.. Kui kõik plaanidekohaselt läheb, siis täna kohtun esimest korda Kallima teise vanaemaga:)
Nii, töö juures hakkab elu tekkima. Ehkki ma kohvi reeglina ei joo, lähen ja seltsin veidi kõrvaltoainimestega. Ilusat hommikut! 09:45 0 comments
