Mul on olnud väike nägemispuue juba aastaid, kui mitte kümme. Puue kõlab halvasti, miinus kõlab paremini. Ilma vahenditeta näen ma kõike enda ümber, aga väga uduselt. Seega olen pidevalt kandnud okulaare või läätsesid. Käesoleva aasta naistepäeval sain kätte uued prillid. Sellised ilusad, ilma raamideta ja pärlitega - kõik nii nagu peab. Seni olin kõik oma silmaprobleemid ära lahendanud sealsamas Eagle Visionis. Arst tundis mind ja korra kuus käisin seal läätsesid ostmas. Olin prillide üle õnnelik ja kandsin neid uhkelt mitu kuud.
Kuni hetkeni, mil avastasin, et klaasi küljes oleva kinnituskruvi juurest jookseb üks mõra. Sõnaga, klaas oli katki, täpselt kinnituse juurest. Kandsin prille veidi aega edasi, kuna see nn. täks mind otseselt ei seganud ja pealegi ei viitsinud ma prillipoodi minna. Seda aga jällegi hetkeni, mil täks andis järele ja klaasist kukkus tükk välja ja nad vajusid ma näole viltu. Sealt edasi läks kõik allamäge.
Viisin prillid pisarsilmil poodi tagasi ning olin õnnelik, et kõik tsekid ja muu paberimajandus oli pool aastat lauanurgal vedelenud. See tähendas, et garantii oli garanteeritud. Aga ei, hoopis vastupidi. Need, kes veel ei tea - prillide puhul kehtib garantii vaid raamidele, mitte klaasidele. Aga mida peale hakata siis, kui raame ei ole ja ongi ainult klaasid??
Nad käisid ekspertiisis ja tulid sama lollilt tagasi - garantii alla see ei lähe ja tuleb klaasid ära vahetada. Aga kuna neil võib värv erinev tulla ja/või vahetamise käigus võib teine klaas ka katki minna, siis oleks "mõistlik" ennetavalt mõlemad klaasid uued osta. Mis tähendab tuhande ja poolesaja krooni suurust lisakulu. Üritasin heaga ja üritasin halvaga, isegi rumalusega üritasin, aga miski ei aidanud. Prillipoe tädid olid resoluutsed ja keeldusid uutele klaasidele allahindlustki tegemast.
Võtsin oma kotti pistetud halvatud prillid näppu ja läksin Eagle Visioni lähima konkurendi juurde - Instrumentariumisse. Ja valisin endale välja uued prillid, millel on ekstrasuured raamid. Mis siis, et ma näen välja nagu õpetaja või Tarja Halonen - vähemalt ei kuku klaasid eest.
Loo moraal? Ei olegi. Õnnetu juhus ja kehv teenindus. Et mis mõttes kehv teenindus? Kes on selle valdkonnaga kokku puutunud, teab et kui kliente saada on raske, siis neid hoida on veel raskem. Klient on muidugi mugav ja laisk ja kui otseselt midagi halvasti ei ole, siis väga ei kiputa teenuspakkujat vahetama. Palju raskem on aga kliendi ootuseid ületada ja talle pidevalt näidata, et ta on ettevõttele oluline ja alati oodatud. Kui sulle müüakse objekt ja sa ei ole sellega rahul, siis on müüja asi teha kõik selleks, et kas või osaliselt kliendile vastu tulla ja mõlemaid osapooli rahuldav lahendus saavutada. Murelikku klienti ei saadeta üle ukse minema, sest see raisk ei tule ju kunagi enam tagasi. Ja tema ema ja sõbrannad ka mitte. Isegi tema koer ei tule, sest murelik klient teeb kõik selleks, et keegi enam sinna ei läheks. 10:16 0 comments
Mis sa arvad sellisest USB-pulgast, mis täis saades paisub? Või KäsnaKalle ainelisest mälupulgast? Või hoopis väidetavalt maailma kõige väiksemast akulaadijast, mida saab ühtlasi kasutada ka USB-pulgana?
Ma olen leidnud mitu lahedat naistele suunatud ja naiste poolt tehtud mobiilitehnoloogiaga seotud blogi. Näiteks "Musings of a mobile marketer" ja "Darla Mack" See on lahe, sest suht tüütu on orienteeruda selles seni meeste pärusmaaks peetud valdkonnas. Lugesin kuskilt isegi, et just õrnem sugu on nüüd tehnoloogiafirmade uueks sihtgrupiks. Ja sinna alla ei kuulu ainult roosat värvi telefonid, mida Motorola juba muide teinud on, vaid igasugused tooted, mis on vastavuses naiste loogikaga ning mille eesmärk on eelkõige täita naisterahva nõudmisi. Arvatavasti siis võimalikult vähe igasugust tehnilist bullshit'i ja rohkem funktsionaalsust:)
Tegelikult tahtsin ma veel rääkida sellest, kuidas ma käisin elus esimest korda kasiinos ja ööklubis Maasikas. Aga tundub, et kumbki kogemus ei olnud piisavalt muljetavaldav, et sellest sulle rääkida. Ma olen ennast klubi Tallinnas ära hellitanud sellega, et seal on võimalik oma mõtteid kuulda ja paralleelselt sellega ka kaaskodanikega lobiseda ja kurameerida. Ma ei taha, et mingi 30-aastane ennast julgeks joonud mees mulle käe ümber paneb ja mind tantsule palub. Eriti veel, kui mu oma kallim minu kõrval seisab!! Ja ma ei taha tüdrukule baarileti taga kõrva karjuda, kui ma pokaali veini osta tahan. Kui päris aus olla, siis käisingi seal vaid Brides In Bloom'i kontserdil ja see oli super. Ja kasiinos ei käinud mitte raha laristamas, vaid Olympicu sünnipäeval, kus oli tasuta shampus, pseudoglamuur ja palju kisa. 11:59 2 comments
Aga kuidas ma siis geiteemaga kokku olen puutunud?
Esiteks, mingisugune foorum, kus geimehed tutvuvad.
Kuidas ma sinna sattusin?
Ei saa väga detailidesse laskuda, aga kohati on see osa minu tööst.
Mida ma sealt järeldasin?
Et see geiteema võib olla väga ahistav ja lämmatav, nii geidele kui ka mitte geidele. Mul ei olnud aimugi, millist elu mõni inimene elab. Muide "gei" all pean ma silmas homomehi. Homonaised ajavad oma asju tunduvalt vaiksemalt.
Teiseks, sattusin lugema ühe kapist välja tulnud gei blogi. Lugesin ja olin pisut löödud. Millest? Tema avameelsusest. Aga ei ühtegi halba sõna. Muide, ma kahtlustan, et tema oli see, kellega ma aastavahetusballil mõned tantsusammud tegin.
Kolmandaks, spekuleeritakse, et geide pealetung tähendab seda, et evolutsiooni edasine suund on vähendada rahvastiku arvu maamunal. Ehk siis lisaks kondoomi leiutamisele, leiutas jumal ka omasooiharuse, mis paraku on viljatu. See on muidugi puhas spekulatsioon ja ma sellega ei nõustu, aga mõelda ju võib. Pigem arvan, et Nad on koguaeg meie kõrval elanud, aga kuna infoühiskonna üks valusid on liiga suur infotulv, siis ei ole keskmine inimene lihtsalt harjunud mõttega, et maailm ei olegi tegelikult selline nagu meile on õpetatud. Mis muidugi ei tähenda, et ma nõustun geide pealetungiga meie tavapärasesse ühiskonda. Heteroseksuaalid ju ei kuuluta seda kõigile ja nad ei korralda paraade, et end läbi oma seksuaalsuse näidata. Keda huvitab, kelle kõrval sa hommikuti ärkad - peaasi, kui oled hea inimene? Tegelt ka. Ma saan aru, et nad nõuavad rohkem tolerantsi, aga miks demonstreerida oma seksuaalsust selliselt, et see tekitab kõrvaltvaatajates vastikust?
Teemakohane illustratsioon Uhkelt Loomalt:
17:11
0 comments
Mu pitsul on täna sünnipäev. Nüüd on tal turjal seitse aastat elukogemust. Paras aeg, et hakata elulugu kirjutama.
Rosin S. sündis tõupuhta, kuid ilma paberiteta taksina 1999. aasta suvel kuskil Pärnumaal. Tegelikult võttis koera meie perre mu vend koos oma tolleaegse elukaaslasega. Nüüd on nad mõlemad meie juurest välja kolinud ning Rossil ei olegi õiget peremeest. Kuna ta veedab kõik oma päevad kodus koos vanaemaga, võiks öelda, et vanaema on tema peremees. Julgeksin hoopis väita, et kui keegi on selles suhtes peremees, siis on see Rossi. Eriti, kui tegemist on psühholoogilise manipuleerimisega toidu saamise eesmärgil. Viimasel ajal enam talle moosisaiatükke suhu väga ei pisteta, sest ülejäänud karjaliikmed (so. ema-isa-mina) keelasime selle vanaemale ära. Nimelt on taksidel teatavasti suur kere ja selgelt liiga väikesed jalad. Kui kere on talumatult raske, kukuvad jalad küljest ära ning lisaks murdub ka selg - krõks - pooleks:)
Teine peaaegu-peremees on Rossil Maarja, sest Maarja käib temaga mõnikord jalutamas. Ja kui eriti hästi läheb, siis minnakse jalutama mägedesse (loe: Toomemäele), linnast välja põldude vahele või Emajõe äärde. Eriti lahe on siis, kui Peeter ka on, sest Peetriga koos tuleb Reku - vanapoisist taks, kes on elus piisavalt seemendanud, et Rossit sellega enam ei tülita. Ja nii ongi hea.
Seemendamisest rääkides, toimus Rossi elus sündmus siis, kui Maarja Hollandis oli. Nimelt sai temast mõneks ajaks üksikema ühele kutsikale. Kartustele vastupidiselt ilmnesid Rositalgi loomalikud instiktid ja ta sai kõigega väga hästi hakkama - alates seemendamisaktist naabriaias kuni oma kutsika pesast välja ajamisega.
Rossu armastab üle kõige mängida. Sellele jääb vaid napilt alla toitumine - ükskõik millest. Lähevad nii viinamarjad, kurgikoored kui ka sai. Omamoodi traditsiooniks on kujunenud kohupiimatopside puhtaks lakkumine. Selleks, et asja põnevamaks teha, visatakse tühjad topsid Rossile ette tagurpidi, nii et ava jääb allapoole. Nüüdseks on Ross õppinud väikese saltoga neid õigetpidi keerama, seega pole olemas, et tops jääks lakkumata lihtsalt sellepärast, et sellele ligi ei pääse.
Rossi kolmas lemmiktegevus on haukumine. Ükskõik millal ja kelle peale. Kuna naabrid on lahked ja notuke jobud ning lubavad Rossil oma aias nende endi peale haukuda, siis kasutab ta seda võimalust igal hetkel ära. Eriti lahe on aga siis, kui naabritel on külalised. Siis ei peata teda miski. Ja kui keegi tulebki peatama, siis on alati võimalik eest ära joosta samal ajal edasi haukudes.
Kuna Rosita Barbarita on juba päris eakas, ei meeldi talle eriti kodust pikaks ajaks ära minna. Palju põnevam on see, kui teised kodust ära lähevad, sest siis saab salaja teha neid asju, mida tegelikult teha ei tohi. Aga kui nad liiga kauaks ära jäävad, siis tuleb tapeeti kraapida ja... haukuda, sest sellepeale tulevad nad kindlalt tagasi.
Üldiselt on Rossi väga armas koer. Eriti, kui ta ei haugu, ei nuru, ei tee pättust, ei viska ennast külaliste ees selili, ei sunni sind teda sügama, ei jää jalgu jne. Palju õnne, koerake. Torti ei saa, kuna meil on dieet. Aga lilled küll.
Muide, täna aasta tagasi sõitsin ma Hollandisse saama oma Elu Kogemust! 10:55 0 comments
Võibolla võib sellise petliku ebaviisakuse visata hoopis inimeste erinevuste lahtrisse? Tema suhtlemismaneer lihtsalt ei eelda mõnda viisakuselementi, mida mina olen harjunud nägema. Ütlen ausalt, et ehkki suur osa minu tööst on võõraste inimestega näost-näkki suhtlemine, pole keegi veel pidanud vajalikuks olla minuga ebaviisakas. Võibolla rakendub teatud inimestel selline suhtlemisviis olukordades, kus on vaja seada kindlad piirid selle vahel, kes on kunn ja kes maksab. Samas, kui inimese tööks on nö. asjaajamine, siis on mul temast veidi kahju - nii raske on inimestega hästi läbi saada, kui sa seda lihtsalt ei oska. 10:50 0 comments
See võis olla mõni kuud tagasi, kui ma regasin ennast Nagi beetakasutajaks. Kuni tänaseni oli tükk tühja vaikust. Jumal seda teab, miks testimist ei toimunud või miks mind sellest ei teavitatud. Nüüdsest aga saavad koos minuga ka kõik teised huvilised minna ja seal ringi vaadata, katsetada, vigu leida ja nendest tegijatele teada anda.
Mulle endale tundub, et Nagi täidab turul tühja kohta, eelkõige just piltide üles riputamise vallas. Siiani olen kasutanud selliseid ruume nagu pilt.ee, album.ee ja nüüd viimaks K-arvutisalongi veebisait, kust oli kenasti võimalik endale pildid paberkandjal koju tellida, kuid keskkond ise nii kasutajasõbralik ei olnud. Seega hoian pöialt, et Nagist saaks asja ja, et ma saaks tulevikus mugavalt ja mõnusalt oma pilte üles riputada ja sõpradega nagistada:)
Tartus toimub 26-31. augustini filmifestival tARTuFF (Tartu Filmifestival). Tundub, et festivali keskmes on armastusfilmid, mille vaatamine toimub Raekojaplatsi tehtavas vabaõhukinos ja on Sulle tasuta. Mulle meeldivad igasugused festivalid, isegi kui ma neil alati ei käi. Aga mulle meeldib mõte, et keegi kuskil teeb ja käib:) Mine Sinagi. Lisainfot saad siit. 08:25 0 comments
Kui seksi tahad, siis tema käest saab. Aga ära unusta ennast enne puhtaks pesta ja võta kondoom ise kaasa!
Aga, kui tagasi maa peale tulla, siis on veider lugeda neid msn-i nimesid, kes oma alanud puhkustega kilkavad. Ja mitte kade-veider, vaid pigem kahju-veider. Esiteks sellepärast, et nad nii kaua puhkust ootama pidid. Teiseks ei ole ilm enam see, mis ta oli. Eksole. Ja kolmandaks, suvi on ammu läbi - nii õues kui ka südames. Poes müüakse kooliasju, igal pool on suvelõpu allahindlused ja inimesed käivad viimastel reisidel "enne sügist". Mina ootan augusti lõppu erilise huviga, kuid sellel on palju proosalisem põhjus kui kooliminek. Märksõnaks on palgapäev:) Ahjaa, Mata tuleb ka siis tagasi Tartusse... 16:21 0 comments
Ja inglisekeelne vaste "Try yourself"? Mida see siis tähendab? Et mine Pärnusse ja katsu seal hakkama saada? 40 000 ju saavadki - iga päev?! Kohe üldse ei saa aru.
Mõnusa täpi minu kriitika i-le pani see oma 18. augusti sissekandes. Loe või ise!
Muide, Eesti Vabariik on jõudnud sellisesse mõnusasse puberteediikka. Nagu WWW-gi. Aga eks see ole ikka erinev. Kes on 15-aastaselt tegija terves maailmas ja kes vaevleb hingelistes kriisides ning astub endale ise pidevalt varba peale. Aga ikkagi - palju taasõnne, kallis kodumaa! 13:30 0 comments
Minu poolt maailmatuma suured vabandused nende ees, kes arvasid, et ma olen kuri ja paha ja nende sõnu ei avalda. Kui tundsid ennast ära, siis keri allapoole ja kae oma kommentaarid üle - ma vastasin neile ka:)
Muide, kui ma mõni aeg tagasi kurtsin oma parkimistrahvide kollektsiooni suuruse üle, siis nüüd tean, kuidas enam mitte kunagi trahvi saada - sõnumisse tuleb sisestada tsooni taha number 15, mis hakkab raha lugema alles siis, kui 15 minutit tasuta parkimist läbi on saanud. Täiesti geniaalne! Kas sina teadsid sellest? 13:59 0 comments
Ma tean, ma tean - raha ei ole, raudteed on viletsad ja "rongi rattad ragisevad". Aga siiski. Ma tegelikult kiidan praegustki süsteemi, kus ma saan mugavalt ja meeldivalt hommikul Tallinnasse (lubatud 2-tunnisest sõidust on salapärasel kombel saanud taas peaaegu 2,5-tunnine sõit), kus ma saan lugeda värskeid lehti, lürpida teed ning lugeda ära oma meilid. Jube hea. Aga 0646 on siiski pisut vara väljumiseks, ehkki kl 0900 Tallinnasse jõuda on mõistlik. Aga siiski - ma loodan, et minu eluajal kaovad ära need neetud bussid maanteedelt ning asemele tulevad kihvtid ja kiire(ma)d rongid hästi organiseeritud raudteedel.
Natuke ka väljas söömisest. Nimelt olen Tartus avastanud sellise koha nagu La Dolce Vita Gildi ja Kompanii tänava nurga peal. Seal, kus vanasti oli politseimaja. Kuna ma siiani arvasin, et tegemist on teise klassi pitsakohaga, siis ei olnud sinna oma nina sisse pistnud, ehkki koht on seal olnud juba aastaid. Tegelikult on seal valiku poolest üks Tartu suurimaid menüüsid. Hinnad on kohati krõbedad, kuid samas leiab ka odavamat. Ma ei anna üldse pead, et seal kõik toidud head on, aga mulle tundub, et see koht on avastamist väärt. Ja lisaks on sinna tekkinud välikohvik, mis on mõnusalt nurga taga ja privaatne.
Vastupidiselt sellele kohale on iga kord olnud pettumuseks ZumZum Raekoja platsi ääres. Esiteks ei saanud ma seal välikohvikus istuda, kuna puude küljest tilkunud "liim" oli kenasti toolid ja lauad kasutamiskõlbmatuks muutnud. Suvel on see koht seest aga äärmiselt kõle. Mulle meeldisid nende uued menüüd - piltidega. See annab palju parema nägemuse sellest, mida sa endale tellid. Mina tellisin mingisuguse pasta, mille lisandiks olid sinihallitusjuust, lõhe ja mustad oliivid. Pluss veel mingisugune valge kaste, mida oli pandud hirmvähe ning kui aus olla, siis mekkis nagu kohvikoor. Kogu roog maitses selliselt nagu need makaronid, mille sa oled kodus makaronisalati või mõne pastaroa jaoks eelnevalt valmis keetnud. Seega maitsetud ja kuivad makaronid, mida oli eelmainitud lisanditega garneeritud. Enda lohutuseks kraapisin sinihallitusjuustu tükid makaronide vahele ning üritasin toidule shmeki näol mingitki lisaväärtust anda. Muidugi oleks võinud minna letti ja küsida soola, aga ma ei tahtnud soola - tahtsin maitset. Olen seal ka varem käinud, kuid midagi jääb ikka puudu. Küsimus suurele ringile - mis see on, millest Zumis puudu jääb?
Ma väga vabandan, et nii pika sissekande teen, aga ma ei saa mainimata jätta ühte kohta, kuhu täna sattusin. Maherestoran "Aed" Tallinnas Rataskaevu tänaval. Sattusin sinnu suhteliselt ehku peale, kuna Triinu, kes armastab kõik uued kohad ära proovida, ei olnud seal veel käinud. Hea, et läksin, sest elamus oli täitsa olemas, eelkõige interjööri näol. Lisaks toit, mis väidetavalt on tervislik ning nimed menüüs sisaldasin nii mõndagi senitundmatut sõna. Ja ooperilaulja minu kõrval armus ära sellesse shokolaadikooki, mida mulle parasjagu toodi...Ehkki ettekandja oli uimane ja hinnad krõbedad, sain vahelduseks midagi sellist, mida Tartu eales pakkuda ei suuda. Mis see on? Elamus? Kui ma vaid teaks..
Netist leidsin põhjaliku artikli selle restorani kohta. Ehkki menüü tundub nüüd olevat uus, oli meeleolu umbes sama. Loe artiklit siit. 18:20 0 comments Ma koguaeg mõtlen, et Eesti rongiliiklus võiks püüelda Euroopa süsteemi lähedale. Eelkõige pean silmas mõtet, kus ma saaks iga poole tunni tagant Tallinn-Tartu liinile astuda ning ca pooleteise tunniga pärale jõuda. Või siis käia nädalavahetustel Pärnus rongiga. Või minna vennale rongiga Võrru külla. Või sõita rongiga Tartust Riiga, et sealt juba edasi Euroopasse põrutada.
Ma tean, ma tean - raha ei ole, raudteed on viletsad ja "rongi rattad ragisevad". Aga siiski. Ma tegelikult kiidan praegustki süsteemi, kus ma saan mugavalt ja meeldivalt hommikul Tallinnasse (lubatud 2-tunnisest sõidust on salapärasel kombel saanud taas peaaegu 2,5-tunnine sõit), kus ma saan lugeda värskeid lehti, lürpida teed ning lugeda ära oma meilid. Jube hea. Aga 0646 on siiski pisut vara väljumiseks, ehkki kl 0900 Tallinnasse jõuda on mõistlik. Aga siiski - ma loodan, et minu eluajal kaovad ära need neetud bussid maanteedelt ning asemele tulevad kihvtid ja kiire(ma)d rongid.
Natuke veel väljas söömisest. Nimelt olen Tartus avastanud sellise koha nagu La Dolce Vita Gildi jamaiteamille nurga peal. Seal, kus vanasti oli politseimaja. Kuna ma siiani arvasin, et tegemist on teise klassi pitsakohaga, siis ei olnud sinna oma nina sisse pistnud, ehkki koht on seal olnud juba aastaid. Tegelikult on seal üks Tartu kõige suuremaid menüüsid. Hinnad on kohati krõbedad, kuid samas leiab ka odavamat. Ma ei anna üldse pead, et seal kõik toidud hea on, aga mulle tundub, et see koht on avastamist väärt.
Paralleelselt sellele kohale on iga kord olnud pettumuseks ZumZum Raekoja platsi ääres. Esiteks ei saanud ma seal välikohvikus istuda, kuna puude küljest tilkunud "liim" oli kenasti toolid ja lauad kasutamiskõlbmatuks muutnud. Suvel on see koht seest aga äärmiselt kõle. Mulle meeldisid nende uued menüüd - piltidega. See annab palju parema pildi sellest, mida sa endale tellid. Mina tellisin mingisuguse pasta, mille lisandiks olid sinihallitusjuust, lõhe ja mustad oliivid. Pluss veel mingisugune valge kaste, mida oli pandud hirmvähe ning kui aus olla, siis maitses nagu kohvikoor. Kogu roog maitses selliselt nagu need makaronid, mille sa oled kodus makaronisalati või mõne pastaroa jaoks eelnevalt valmis keetnud. Seega maitsetud ja kuivad makaronid, mida oli eelmainitud lisanditega garneeritud. Enda lohutuseks kraapisin sinihallitusjuustu tükid makaronide vahele ning üritasin sel moel toidule shmeki näol mingitki lisaväärtust anda. Muidugi oleks võinud minna letti ja küsida soola, aga ma ei tahtnud soola - tahtsin maitset. Olen seal ka varem käinud, kuid midagi jääb ikka puudu. Küsimus suurele ringile - miks ei ole Zumis head söögid?
Ma väga vabandan, et nii pika sissekande teen, aga ma ei saa mainimata jätta ühte kohta, kuhu täna sattusin. Maherestoran "Aed" Tallinnas Rataskaevu tänaval. Sattsuin sinnu suhteliselt ehku peale, kuna Triinu, kes armastab kõik uued kohad ära proovida, ei olnud seal veel käinud. Hea, et läksin, sest elamus oli täitsa olemas, eelkõige interjööri näol. Lisaks toit, mis väidetavalt on tervislik ning nimed menüüs sisaldasin nii mõndagi senitundmatut sõna. Ja ooperilaulja minu kõrval armus ära sellesse shokolaadikooki, mida mulle parasjagu toodi. Ehkki ettekandja oli uimane ja hinnad krõbedad, sain vahelduseks midagi sellist, mida Tartu eales pakkuda ei suuda. Mis see on? Elamus? Kui ma vaid teaks.. 18:20 0 comments
Mind paelus eilses Ekspressis ilmunud intervjuu Jüri Mõisaga. Siiani arvasin, et ta ei saa ju väga rumal olla, kui on elus päris hästi hakkama saanud. Aga küllap on siin see koht, kus rumalusel ja rumalusel on vahe.
Tundub, et kui siiani kehtis ütlus "Riik on täpselt nii tugev, kui tugev on tema kõige nõrgem lüli", siis alates eilsest kehtib uus lähenemine "Riik on täpselt nii tugev, kui tugev on tema kõige tugevam lüli". Ma saan aru, et Tallinn on lahe ja suur väikelinn. Aga kui sõita Lätti (mis tähendab, et ka Riiast edasi), siis on mu arust natuke näha, mis saaks Eestist viie aasta pärast, kui oleks veel inimesi, kes mõtlevad nii nagu Mõis. Riia koos paari teise linnaga on üleinvesteeritud, kihab ja vohab, elab ja tuksub. Ilus. Aga ülejäänud Lätis valitseb ikka veel nõukaaegne maailm. Seda puhtalt võõra pilguga peale vaadates. Ja see on nukker. Linnad on koledad ja külad veel koledamad.
Tallinnal on oma võlud. Seda on ka teistel linnadel ja küladel. Ja mulle meeldib, et Eestis seda nähakse. Mõisa köis las lohiseb. 11:09 4 comments Eesti keel on väga lahe keel, selle väikese vahega, et siin mõned sõnad puuduvad. Näiteks, mis sõna kasutada siis, kui tahad öelda seda sama, mida inglise keeles öeldakse sõna case abil? Kaasus? Asjaolu? Värk? Keiss?? Don't think so. Kõige hullem sõna mu arust on "asi". See on hullem isegi veel kui "see". Mis asi on asi? Ese? Vaevalt..
Mulle meeldib eesti keelt kõneldes kasutada võimalikult vähe inglise ja teiste keelte vasteid. Kuigi on mõned erandid. Näiteks paar sissekannet tagasi kasutasin ma sõna fun muidu täiesti eestikeelses lauses. Aga minu lingvistiline soon ei lubks mul kasutada selle sõna asemel sõnu "lõbu" või "lust". Äkki ongi nii, et ükski keel ei ole piisavalt täiuslik, et selle abil suudetaks edasi anda absoluutselt kõiki mõtteid ja emotsioone? Hea, et eesti keeles on olemas selline sõna nagu "(mitte) viitsima", sest minu teada inglise keeles otsest vastet ei olegi. Seal kas "ei taheta" midagi teha või "ei tunta end selliselt, et võiks seda miskit teha". Sakslased ütlevad hoopis, et neil pole.. khmm..mida...Lusti?
Eesti keel ruulib. Eriti sellised sõnad nagu "tuhvlid", "kallis" ja "mismõttesnagu":) 10:48 2 comments
Appi, kuidas Tanel Padar on mind ära tüüdanud. Mitte Tanel Padar kui inimene, vaid kui institutsioon ja kogu see krempel tema ümber. Täitsa nukker, et üks bänd, keda hea meelega lives kuulamas käisid, on meedia poolt nii ära hekseldatud ja sõelutud, et uut plaati juba põhimõtteliselt ei taha osta. Isegi, kui see täitsa hea on. Küllap ma pean arendama endas oskust eraldada täielikult muusika muusikust, ehkki siiani ei ole see mul kunagi õnnestunud.
Muide, Tallinna ja Pärnu vahel on ühe koha nimi Muusika. Geniaalne. Ja teise koha nimi on Kohatu. Pisut kohatu nimi, või mis..? 15:26 0 comments Täitsa õudne, kui raske on Tallinnas keset tööpäeva taksot saada. Eriti veel, kui sa üritad pääseda Tulika Takso liinile. Praktiliselt võimatu. Ja kui sul õnnestubki üks auto endale järgi tellida, saadetakse mingi teine, kallim ja koledam...
Lauri mõte sellest, et kliendikaardi omanikud võiksid liinile pääseda eelisjärjekorras, on küll mainimisväärne, kuid kas ka teostatav? Eraldi lühinumber, eeldusel, et sul on taksojuhile kaart ette näidata? Riias ma ei ole nendega sõitnud, aga kuuldavasti pidi seal veel hullem olema. Mida teha?
Aga tööpäev trajektooril Tartu-Tallinn-Pärnu-Viljandi-Tartu on päris kurnav. Eriti, kui sinna sisse jäävad kohtumised klientidega ja olelusvõitlus pealinna taksomaastikul. Ma ikka ei jõua ära kiita Tartut oma kuivas praktilisuses, kus kõik vajalik on käe-jala juures, taksod lihtsalt "tulevad", mitte ei "tule 15 minuti pärast hall mercedes 227":) 09:32 0 comments
Minu hommikud on viimasel ajal olnud varased. Ja kui ma kl 700 läksin postkastist ajalehte võtma, oli õhus tunda sügise lõhna. Mata räägib juba ammu, et temal on sügis käes. Aga ka minul oli see õrnalt erutav sügise tunne täna täitsa olemas. Selline veidi külm uudsus - nagu vanasti 1. septembril, kui kooli pidi minema...
Kas pole veider, et kui ma eile seina seest (loe: sularahaautomaadist) 500 krooni välja võtsin, andis ta mulle 20 25-kroonist? See oli shokk, kuna ootasin viiesajalist või vähemalt viite sajalist. Aga alati tuleb sellisteks ootamatusteks valmis olla. Iial ei tea, mis sulle järgmisel hetkel lagipähe lajatab:) 08:34 0 comments
