Mu pitsul on täna sünnipäev. Nüüd on tal turjal seitse aastat elukogemust. Paras aeg, et hakata elulugu kirjutama.
Rosin S. sündis tõupuhta, kuid ilma paberiteta taksina 1999. aasta suvel kuskil Pärnumaal. Tegelikult võttis koera meie perre mu vend koos oma tolleaegse elukaaslasega. Nüüd on nad mõlemad meie juurest välja kolinud ning Rossil ei olegi õiget peremeest. Kuna ta veedab kõik oma päevad kodus koos vanaemaga, võiks öelda, et vanaema on tema peremees. Julgeksin hoopis väita, et kui keegi on selles suhtes peremees, siis on see Rossi. Eriti, kui tegemist on psühholoogilise manipuleerimisega toidu saamise eesmärgil. Viimasel ajal enam talle moosisaiatükke suhu väga ei pisteta, sest ülejäänud karjaliikmed (so. ema-isa-mina) keelasime selle vanaemale ära. Nimelt on taksidel teatavasti suur kere ja selgelt liiga väikesed jalad. Kui kere on talumatult raske, kukuvad jalad küljest ära ning lisaks murdub ka selg - krõks - pooleks:)
Teine peaaegu-peremees on Rossil Maarja, sest Maarja käib temaga mõnikord jalutamas. Ja kui eriti hästi läheb, siis minnakse jalutama mägedesse (loe: Toomemäele), linnast välja põldude vahele või Emajõe äärde. Eriti lahe on siis, kui Peeter ka on, sest Peetriga koos tuleb Reku - vanapoisist taks, kes on elus piisavalt seemendanud, et Rossit sellega enam ei tülita. Ja nii ongi hea.
Seemendamisest rääkides, toimus Rossi elus sündmus siis, kui Maarja Hollandis oli. Nimelt sai temast mõneks ajaks üksikema ühele kutsikale. Kartustele vastupidiselt ilmnesid Rositalgi loomalikud instiktid ja ta sai kõigega väga hästi hakkama - alates seemendamisaktist naabriaias kuni oma kutsika pesast välja ajamisega.
Rossu armastab üle kõige mängida. Sellele jääb vaid napilt alla toitumine - ükskõik millest. Lähevad nii viinamarjad, kurgikoored kui ka sai. Omamoodi traditsiooniks on kujunenud kohupiimatopside puhtaks lakkumine. Selleks, et asja põnevamaks teha, visatakse tühjad topsid Rossile ette tagurpidi, nii et ava jääb allapoole. Nüüdseks on Ross õppinud väikese saltoga neid õigetpidi keerama, seega pole olemas, et tops jääks lakkumata lihtsalt sellepärast, et sellele ligi ei pääse.
Rossi kolmas lemmiktegevus on haukumine. Ükskõik millal ja kelle peale. Kuna naabrid on lahked ja notuke jobud ning lubavad Rossil oma aias nende endi peale haukuda, siis kasutab ta seda võimalust igal hetkel ära. Eriti lahe on aga siis, kui naabritel on külalised. Siis ei peata teda miski. Ja kui keegi tulebki peatama, siis on alati võimalik eest ära joosta samal ajal edasi haukudes.
Kuna Rosita Barbarita on juba päris eakas, ei meeldi talle eriti kodust pikaks ajaks ära minna. Palju põnevam on see, kui teised kodust ära lähevad, sest siis saab salaja teha neid asju, mida tegelikult teha ei tohi. Aga kui nad liiga kauaks ära jäävad, siis tuleb tapeeti kraapida ja... haukuda, sest sellepeale tulevad nad kindlalt tagasi.
Üldiselt on Rossi väga armas koer. Eriti, kui ta ei haugu, ei nuru, ei tee pättust, ei viska ennast külaliste ees selili, ei sunni sind teda sügama, ei jää jalgu jne. Palju õnne, koerake. Torti ei saa, kuna meil on dieet. Aga lilled küll.
Muide, täna aasta tagasi sõitsin ma Hollandisse saama oma Elu Kogemust! 10:55 0 comments
