Minu arust on kahte sorti ebaviisakust - see, mis sulle näkku karjub ja selline, millest alguses arugi ei saa. Eile kohtasin inimest, kes nö. häiris mind veel kogu ülejäänud päeva. Lihtsalt meenusid mingid nüansid meie pooletunnisest vestlusest, mida ma tol hetkel ei märganudki. Ja ma olin endaga hädas, sest ei saanud aru, kas tal oli õigus mind mitte tervitada, minuga rääkimise ajal midagi muud teha, panna mind tema järele ootama ja mind pidevalt katkestada? Eriti veel, kui mina olin tegelikult see pädevam pool..?
Võibolla võib sellise petliku ebaviisakuse visata hoopis inimeste erinevuste lahtrisse? Tema suhtlemismaneer lihtsalt ei eelda mõnda viisakuselementi, mida mina olen harjunud nägema. Ütlen ausalt, et ehkki suur osa minu tööst on võõraste inimestega näost-näkki suhtlemine, pole keegi veel pidanud vajalikuks olla minuga ebaviisakas. Võibolla rakendub teatud inimestel selline suhtlemisviis olukordades, kus on vaja seada kindlad piirid selle vahel, kes on kunn ja kes maksab. Samas, kui inimese tööks on nö. asjaajamine, siis on mul temast veidi kahju - nii raske on inimestega hästi läbi saada, kui sa seda lihtsalt ei oska. 10:50 0 comments
