Ma koguaeg mõtlen, et Eesti rongiliiklus võiks püüelda Euroopa süsteemi lähedale. Eelkõige pean silmas mõtet, kus ma saaks iga poole tunni tagant Tallinn-Tartu liinile astuda ning ca pooleteise tunniga pärale jõuda. Või siis käia nädalavahetustel Pärnus rongiga. Või minna vennale rongiga Võrru külla. Või sõita rongiga Tartust Riiga, et sealt juba edasi Euroopasse põrutada.
Ma tean, ma tean - raha ei ole, raudteed on viletsad ja "rongi rattad ragisevad". Aga siiski. Ma tegelikult kiidan praegustki süsteemi, kus ma saan mugavalt ja meeldivalt hommikul Tallinnasse (lubatud 2-tunnisest sõidust on salapärasel kombel saanud taas peaaegu 2,5-tunnine sõit), kus ma saan lugeda värskeid lehti, lürpida teed ning lugeda ära oma meilid. Jube hea. Aga 0646 on siiski pisut vara väljumiseks, ehkki kl 0900 Tallinnasse jõuda on mõistlik. Aga siiski - ma loodan, et minu eluajal kaovad ära need neetud bussid maanteedelt ning asemele tulevad kihvtid ja kiire(ma)d rongid hästi organiseeritud raudteedel.
Natuke ka väljas söömisest. Nimelt olen Tartus avastanud sellise koha nagu La Dolce Vita Gildi ja Kompanii tänava nurga peal. Seal, kus vanasti oli politseimaja. Kuna ma siiani arvasin, et tegemist on teise klassi pitsakohaga, siis ei olnud sinna oma nina sisse pistnud, ehkki koht on seal olnud juba aastaid. Tegelikult on seal valiku poolest üks Tartu suurimaid menüüsid. Hinnad on kohati krõbedad, kuid samas leiab ka odavamat. Ma ei anna üldse pead, et seal kõik toidud head on, aga mulle tundub, et see koht on avastamist väärt. Ja lisaks on sinna tekkinud välikohvik, mis on mõnusalt nurga taga ja privaatne.
Vastupidiselt sellele kohale on iga kord olnud pettumuseks ZumZum Raekoja platsi ääres. Esiteks ei saanud ma seal välikohvikus istuda, kuna puude küljest tilkunud "liim" oli kenasti toolid ja lauad kasutamiskõlbmatuks muutnud. Suvel on see koht seest aga äärmiselt kõle. Mulle meeldisid nende uued menüüd - piltidega. See annab palju parema nägemuse sellest, mida sa endale tellid. Mina tellisin mingisuguse pasta, mille lisandiks olid sinihallitusjuust, lõhe ja mustad oliivid. Pluss veel mingisugune valge kaste, mida oli pandud hirmvähe ning kui aus olla, siis mekkis nagu kohvikoor. Kogu roog maitses selliselt nagu need makaronid, mille sa oled kodus makaronisalati või mõne pastaroa jaoks eelnevalt valmis keetnud. Seega maitsetud ja kuivad makaronid, mida oli eelmainitud lisanditega garneeritud. Enda lohutuseks kraapisin sinihallitusjuustu tükid makaronide vahele ning üritasin toidule shmeki näol mingitki lisaväärtust anda. Muidugi oleks võinud minna letti ja küsida soola, aga ma ei tahtnud soola - tahtsin maitset. Olen seal ka varem käinud, kuid midagi jääb ikka puudu. Küsimus suurele ringile - mis see on, millest Zumis puudu jääb?
Ma väga vabandan, et nii pika sissekande teen, aga ma ei saa mainimata jätta ühte kohta, kuhu täna sattusin. Maherestoran "Aed" Tallinnas Rataskaevu tänaval. Sattusin sinnu suhteliselt ehku peale, kuna Triinu, kes armastab kõik uued kohad ära proovida, ei olnud seal veel käinud. Hea, et läksin, sest elamus oli täitsa olemas, eelkõige interjööri näol. Lisaks toit, mis väidetavalt on tervislik ning nimed menüüs sisaldasin nii mõndagi senitundmatut sõna. Ja ooperilaulja minu kõrval armus ära sellesse shokolaadikooki, mida mulle parasjagu toodi...Ehkki ettekandja oli uimane ja hinnad krõbedad, sain vahelduseks midagi sellist, mida Tartu eales pakkuda ei suuda. Mis see on? Elamus? Kui ma vaid teaks..
Netist leidsin põhjaliku artikli selle restorani kohta. Ehkki menüü tundub nüüd olevat uus, oli meeleolu umbes sama. Loe artiklit siit. 18:20 0 comments
