neljapäev, oktoober 30, 2003  

Ai ai, oi oi ... kui mina ma ikka olen!! 21:34 0 comments

kolmapäev, oktoober 29, 2003  

Aknast välja vaadates on näha ainult lehitud puud ja üksildased katused, mille korstnadki ei tossa. Värvid on kuhugi kadunud. Ehk sulasid nad ära esimese lume all, mis samuti kadunud on? Minu sees on ka kõik pisut sombune. Aga siiski lootusrikkalt sombune. Selline vaikne ja natuke mudane. Olen stoilisem kui varem. Kuhugi ei ole kiiret, sest aega on. Voodi on jahtunud, aga tuba on soojaks köetud. Ja mu naabermaja aknad on ikkagi liiga väikesed.. 12:52 0 comments

neljapäev, oktoober 23, 2003  

Kas see olin mina, kes eile väitis, et Tartus pole lume lõhna? Kui nii, siis pidi Ilmataat minu sõnadest kinni haarama, sest täna hommikul kell 7 vaatasin ma kardinate vahelt välja ja arvake ära mida ma nägin!? Musta asfalti kontrastiks olid teeääred hele-hele valged ja möödasõitvatel autodel olid ühtäkki valged mütsikesed peas. Nunnju.

Ma tegin esmaspäeval pisikese revolutsiooni endas ja võtsin Maialt kevadise tantsufestivali videod enda valdusesse. Hinge kinni pidades vaatasin ühe silmaga ka oma soolot. See oli veider, sest ma ei olnud seda viie kuu jooksul julgenud teha. Ärge küsige miks. Enivei, tunne oli sama, mis enne toda esinemist kardinate taga olles - kõhus keeras ja käed higistasid. Ja tantski sai sama märkamatult läbi. Esimene pilk oli kriitiline. Kui ma teist korda vaatasin, siis juba teadlikult vähem-kriitilise pilguga. Tulemus: enam-vähem ilus. Aga sain veelgi kinnitust, et professionaalse tantsijana jääks mul puudu ahnusest ja ohvrimeelsusest. Tuleb meelde vana mõte: "While I dance, I cannot judge, I cannot hate, I cannot separate myself from life. I can only be joyful and whole. That's why I dance! " Aga need kaheksa aastat, mil ma Tema armuke olin - they still matter!

Mul on niiiiiiiii vinge vanem vend. Käisin eile temal ja Ingul Võrus külas. Ohh, et te vaid teaks, kui imetabane on nende pisike pesa selle pisikese linna südames. Kui soe oli nende juures istuda ja nende armastusest killukesi endale näpata. Nii loomulik, loogiline ja lihtne on seal. Meenuvad suvised sõnad:

Armastus, ilu ja kodusoe tunne
Piinlik on olla nii habras ja hele
Leida ega otsida vaja pole õnne
Vaid hoida ja kinkida teineteisele

Tänase päeva pühendan oma kahele armsamale. Ja ühe sõnumile ma lihtsalt ei oska midagi vastata..








13:43 0 comments

kolmapäev, oktoober 22, 2003  

Ma olen raamatukogus. Olin siin juba enne, kui nad mind üldse sisse tahtsid lasta. Tegelikult jah, tulin ma siia psühholoogiat, mida mul kl 1215 juba nõutakse, õppima, aga siin ma nüüd olen - istun käsi põsakil (kas pole totter väljend?) ja loen agaralt blogisid.

Tallinnas olevat lumi alla sadanud. Meil siin, provintsis, pole sellest lõhnagi. Pisut külmavõitu on jah, aga kui end ilusasti vati sisse mässida ja soojad kummikud jalga susata, siis on suisa mõnus. Kuigi ma ei välista asjaolu, et kui on juba külm, siis võiks lumi ka ikka maas olla. See, kuidas ta muretult jala all krudiseb, on ju ääretult vahva. Natuke tuuline ja palju lehine koolitee üle Toomemäe on ikka veel võluv. Mõnikord jalutavad pisikesed jaapanlased (või hiinlased) mulle vastu ja on nii kavalate nägudega. Õigupoolest peaks ma neid ju teadma, sest on enamus neist ju siiski mu koolikaaslased:)

Ma mõtlen seda, et mul on kursuse peal päris mitu sümpaatset tegelast. Ja on päris mitu ebasümpaatset. Aga see baseerub ju kõik üsna esmasele muljele. Minu probleem nimelt seisneb selles, et ma olen piisavalt laisk, et mitte viitsida neid tundma õppida. Mu õde (veteran-üliõpilane) juba hoiatas mind, et kuna ma ei ela ühikas, vaid oma soojas kodus, siis jään ma väga paljust ilma. Aga ma mitte ei leia endas seda kohta, mis sunniks mind osa võtma kõikvõimalikest üritusest ja pralledest. Ma teen seda - aga mõõdukalt. Ja kui mul ühel hetkel siiber saab, siis ma lasen lihtsalt jalga ja lähen tagasi oma kallite juurde, kes juba aastaid seda positsiooni hoidnud on. Kas nii ei ole siis õige?

Ma lähen täna Võrru (jeeeeeeeee!!) 09:25 0 comments

pühapäev, oktoober 19, 2003  

Ma ei mäleta, et ma oleks kunagi näinud nii jubedat und. Ma ärkasin pool viis hommikul üles, olin higine ja hingeldasin. See ei olnud üldse naljakas.
Ja siis ma ärkasin järgmine kord kolmveerand kümme ja avastasin, et olin näinud hirmus seksikat und. See oli naljakas. Tõsiselt naljakas.
Mis küll pani mind selliseid totrusi unes nägema. Kui sellel on midagi ühist minu alateadvusega, siis pean tõdema, et ma ei tunne ennas kohe üldse. Ja see on tragöödia. Aga millegipärast ei usu ma seda. Kui ma kedagi üldse tunnen, siis olen see mina ise. Järeldus: unenägude allikas, olgu mis ta on, on crap.

Mul on järjekordselt joogast kõik kehalihased tulivalusad. Sellest mõnusamat tunnet ei paku enamus asju. Iga liigutusega tunnen, et mul siiski on lihased olemas ja nad tõepoolest funktsioneerivad. Lahe!

11:16 0 comments

neljapäev, oktoober 16, 2003  

Mulle ilgelt meeldis see armas vaatepilt, mis mulle täna avanes: üks silmanähtavalt ületöötanud tudengineiu oli end raamatukogus seinaäärsele diivanile kõhuli visanud, saapad jalast likvideerinud ja õndsasse unne vajanud. Ma ei saanud varjata oma kohmakat muiet vasakus suunurgas, mis tulenes absoluutsest sümpaatiast tüdruku vastu..

"Tantsimine on filosoofia. Iga liigutuse taga on mõte, millelt ta põrkub. Tants on seotud ainult sisemise maailmaga kontakti leidmisega, inimese tunneteni jõudmisega. Tantsust elamuse saamine võrdub hinge puudutamisega, mitte intellektuaalse analüüsiga. Loogika võib nurka visata. Tants peab puudutama. " M. Moles

What more need I say?

Täna rohkem ei räägi, kuigi võiks.. Aga kommid said otsa ja uni murrab mind sammhaaval. Ja ma andun... 23:44 0 comments

esmaspäev, oktoober 13, 2003  

Kui ma täna pärast viietunnist arvude õgimist raamatukogust väljusin, oli seal mõnusalt karge ilm. Lausa talve-tunne tuli peale. Õhus oli õrnalt lume lõhna ja helesinine sall minu kaela ümber täitis oma ülesannet eeskujulikult. Pean tõdema, et tänavune sügis on läbi aegade ainus, mille puhul ma ei virise, et just sügis on. Ja ma ei karda enam talve. Ei ole kahtlustki, et minu varasemad foobiad seoses kurgede lahkumisega ei olnudki niivõrd seotud peatse pakasega, kui aga keskkooliga, mis üha enam tuure kogus ja üha sagedamini okserefleksi tekitas. Ja isegi teadmine, et neil mõne nädala pärast vaheaeg on, ei pane mind seda aega igatsema. Sest ma sain täna rahulikult magada kella kümneni, loengumaht päevas on täiesti vastuvõetav ja iseseisvusel on parajalt magus maitse. Aga kui Karini ja Marikaga eelmisel nädalal oma endist klassijuhatat külastasime, siis hetketi tekkis küll paras annus igatsust iga-reedeste inka tundide, Teedu surematute kildude ja "puffeteria" saiakeste järele. Ja Karin teatas kindlameelselt, et lapsepõlv oli tegelikult väga vastik!!! Pean salamisi tunnistama, et tal on tuline õigus. Alati ei ole teadmatus ja süüdimatus kõikse paremad asjad. Ja võimuvõitlusest tüdinesin ma juba neljandas klassis ära..

Camus ütles oma "Võõras", et kui inimene on elanud kas või ühe päeva, siis võib ta vangistuses veeta kas või sada aastat. Tal oleks ikka piisavalt mälestusi, mida meenutada. Tänase seisuga olen ma elanud 6743 päeva. Mõelda vaid, ma võiks istuda 67 4300 aastat vangistuses ja ma ikka ei tohiks igavust tunda:P 21:14 0 comments

laupäev, oktoober 11, 2003  

Võta heaks, Geisha. Mõnikord juhtub, et kõige ootamatumad hetked on need, mis hiljem loevad.

Mina aga nautlesin eile Toomemäel kollaste lehtede virrvarris ja tundsin igati õigustatult, et olen üliõpilane. Ja seejärel tundsin igati õigustatult, et olen näljane üliõpilane. Ning seejärel sai minust näljane ja pisut külmunud üliõpilane. Aga script muutus hetkest, mil ma vastu ööd üle koduukse astusin, et minna ja lasta end hukutada ilul ja maskeeritud meeletustel..

Ja ma taastun.. 16:13 0 comments

teisipäev, oktoober 07, 2003  

Ma ei mäleta, et ma oleks iial mingit filmi vaadates nutnud. Aga täna läks nii.. Mis siis, et olin filmi kolm korda juba varem näinud...
Ma ei usu, et see kuidagi filmiga seotud on. Õigemini - see oli küll filmist tingitud, ent pisarad tulid ikkagi minust ja mina olin see, kes mängu-emotsioone läbi enda tõlgendas ning soolveesse formeeris. Ja ehk oli see ka sellepärast, et mind on täna õhtul vallutanud mõõtmatu igatsus..

Kas julgeb keegi tõsta käe ja tunnistada, et on oma elus olnud sellises hetkes, kus armastamine ei ole enam tahe, vaid ainuõige võimalus? 22:21 0 comments

pühapäev, oktoober 05, 2003  

"Ära mine, ole minu juures. Sa ei lähe ju minu juurest ära?"
"Ei, ei kunagi."
"Isegi siis, kui sa tõepoolest lähed?"
"Isegi siis jään ma siia.."

Inger..
22:05 0 comments

 

Hästi lahe on leida uusi peaaegu geniaalseid blogisid ja neid lõputult lugeda, lugeda, lugeda.. Eriti veel, kui lugeda hilisemaid enne varasemaid - siis tekib ajuti selline selgeltnägija tunne. Mõnus. Aga tänane hommik oli ka kuidagi mõnus, mis siis, et ilm oli nukker. Mõnikord võib vihmane ilm olla ääretult inspireeriv, kuid tänane oli pisut mannetu ja kulunud. Ent sellegipoolest oli minu ärkamine justkui mõnes valgete kaantega naisteromaanis - ma ärkasin (kusjuures kohe pärast teadvusele tulemist tekkis mul dilemma - kas mul on keegi kõrval või ei ole?? Pidin järele kontrollima, et veenduda..), seejärel tõmbasin kardinad eest, et lasta olematul päikesel tuppa paista. Trepist alla jalutades oli kõik nii armastusväärselt vaikne ja hämar. Kass ja koer olid veel unedemaal ega suvatsenud mulle tere hommikustki öelda. Eilset päeva olid meenutama jäänud vaid kaks veiniklaasi laual.. Tubagi oli veel eilse soojaga.. Kõik tundus kuidagi õige ja hea. Selliseid hommikuid võiks kahtlemata rohkemgi olla, kuid mitte liiga palju.. 15:05 0 comments

reede, oktoober 03, 2003  

Mõnikord juhtub, et smsid saabuvad täpselt kõige õigematel momentidel. Minu jaoks oli täna üks selline harv hetk, millest ideaalsemat olla ei oleks saanud. Ma olin rahul ja tundsin kogu oma kehaga, kuidas minusse sooja energiat voolas. See oli hea. Ja siis ma läksin oma roosasse koju ja leidsin sealt ühe väikese blondi kaunitari.. Ja nüüd ma lähen, võtan ta omale kaissu ja leian, et ma ei peaks nii palju valutama... 21:44 0 comments

kolmapäev, oktoober 01, 2003  

Tänane päev, peaks mainima, suutis end siiski piisavalt üllatavaks teha. Nimelt õnnestus mul jääda täpselt ühe autoratta porilaviini tsentrisse vanemuise tänava kõige remonditavamas punktis. See oli väärt kogemus. See oli tõepoolest väärt kogemus. Ärge küsige miks..

Head ööd, kuked ja kanad.. 00:11 0 comments