Ma ei mäleta, et ma oleks iial mingit filmi vaadates nutnud. Aga täna läks nii.. Mis siis, et olin filmi kolm korda juba varem näinud...
Ma ei usu, et see kuidagi filmiga seotud on. Õigemini - see oli küll filmist tingitud, ent pisarad tulid ikkagi minust ja mina olin see, kes mängu-emotsioone läbi enda tõlgendas ning soolveesse formeeris. Ja ehk oli see ka sellepärast, et mind on täna õhtul vallutanud mõõtmatu igatsus..
Kas julgeb keegi tõsta käe ja tunnistada, et on oma elus olnud sellises hetkes, kus armastamine ei ole enam tahe, vaid ainuõige võimalus? 22:21 0 comments
