Kui ma täna pärast viietunnist arvude õgimist raamatukogust väljusin, oli seal mõnusalt karge ilm. Lausa talve-tunne tuli peale. Õhus oli õrnalt lume lõhna ja helesinine sall minu kaela ümber täitis oma ülesannet eeskujulikult. Pean tõdema, et tänavune sügis on läbi aegade ainus, mille puhul ma ei virise, et just sügis on. Ja ma ei karda enam talve. Ei ole kahtlustki, et minu varasemad foobiad seoses kurgede lahkumisega ei olnudki niivõrd seotud peatse pakasega, kui aga keskkooliga, mis üha enam tuure kogus ja üha sagedamini okserefleksi tekitas. Ja isegi teadmine, et neil mõne nädala pärast vaheaeg on, ei pane mind seda aega igatsema. Sest ma sain täna rahulikult magada kella kümneni, loengumaht päevas on täiesti vastuvõetav ja iseseisvusel on parajalt magus maitse. Aga kui Karini ja Marikaga eelmisel nädalal oma endist klassijuhatat külastasime, siis hetketi tekkis küll paras annus igatsust iga-reedeste inka tundide, Teedu surematute kildude ja "puffeteria" saiakeste järele. Ja Karin teatas kindlameelselt, et lapsepõlv oli tegelikult väga vastik!!! Pean salamisi tunnistama, et tal on tuline õigus. Alati ei ole teadmatus ja süüdimatus kõikse paremad asjad. Ja võimuvõitlusest tüdinesin ma juba neljandas klassis ära..
Camus ütles oma "Võõras", et kui inimene on elanud kas või ühe päeva, siis võib ta vangistuses veeta kas või sada aastat. Tal oleks ikka piisavalt mälestusi, mida meenutada. Tänase seisuga olen ma elanud 6743 päeva. Mõelda vaid, ma võiks istuda 67 4300 aastat vangistuses ja ma ikka ei tohiks igavust tunda:P 21:14 0 comments
