Kas see olin mina, kes eile väitis, et Tartus pole lume lõhna? Kui nii, siis pidi Ilmataat minu sõnadest kinni haarama, sest täna hommikul kell 7 vaatasin ma kardinate vahelt välja ja arvake ära mida ma nägin!? Musta asfalti kontrastiks olid teeääred hele-hele valged ja möödasõitvatel autodel olid ühtäkki valged mütsikesed peas. Nunnju.
Ma tegin esmaspäeval pisikese revolutsiooni endas ja võtsin Maialt kevadise tantsufestivali videod enda valdusesse. Hinge kinni pidades vaatasin ühe silmaga ka oma soolot. See oli veider, sest ma ei olnud seda viie kuu jooksul julgenud teha. Ärge küsige miks. Enivei, tunne oli sama, mis enne toda esinemist kardinate taga olles - kõhus keeras ja käed higistasid. Ja tantski sai sama märkamatult läbi. Esimene pilk oli kriitiline. Kui ma teist korda vaatasin, siis juba teadlikult vähem-kriitilise pilguga. Tulemus: enam-vähem ilus. Aga sain veelgi kinnitust, et professionaalse tantsijana jääks mul puudu ahnusest ja ohvrimeelsusest. Tuleb meelde vana mõte: "While I dance, I cannot judge, I cannot hate, I cannot separate myself from life. I can only be joyful and whole. That's why I dance! " Aga need kaheksa aastat, mil ma Tema armuke olin - they still matter!
Mul on niiiiiiiii vinge vanem vend. Käisin eile temal ja Ingul Võrus külas. Ohh, et te vaid teaks, kui imetabane on nende pisike pesa selle pisikese linna südames. Kui soe oli nende juures istuda ja nende armastusest killukesi endale näpata. Nii loomulik, loogiline ja lihtne on seal. Meenuvad suvised sõnad:
Armastus, ilu ja kodusoe tunne
Piinlik on olla nii habras ja hele
Leida ega otsida vaja pole õnne
Vaid hoida ja kinkida teineteisele
Tänase päeva pühendan oma kahele armsamale. Ja ühe sõnumile ma lihtsalt ei oska midagi vastata..
13:43 0 comments
