Ma olen raamatukogus. Olin siin juba enne, kui nad mind üldse sisse tahtsid lasta. Tegelikult jah, tulin ma siia psühholoogiat, mida mul kl 1215 juba nõutakse, õppima, aga siin ma nüüd olen - istun käsi põsakil (kas pole totter väljend?) ja loen agaralt blogisid.
Tallinnas olevat lumi alla sadanud. Meil siin, provintsis, pole sellest lõhnagi. Pisut külmavõitu on jah, aga kui end ilusasti vati sisse mässida ja soojad kummikud jalga susata, siis on suisa mõnus. Kuigi ma ei välista asjaolu, et kui on juba külm, siis võiks lumi ka ikka maas olla. See, kuidas ta muretult jala all krudiseb, on ju ääretult vahva. Natuke tuuline ja palju lehine koolitee üle Toomemäe on ikka veel võluv. Mõnikord jalutavad pisikesed jaapanlased (või hiinlased) mulle vastu ja on nii kavalate nägudega. Õigupoolest peaks ma neid ju teadma, sest on enamus neist ju siiski mu koolikaaslased:)
Ma mõtlen seda, et mul on kursuse peal päris mitu sümpaatset tegelast. Ja on päris mitu ebasümpaatset. Aga see baseerub ju kõik üsna esmasele muljele. Minu probleem nimelt seisneb selles, et ma olen piisavalt laisk, et mitte viitsida neid tundma õppida. Mu õde (veteran-üliõpilane) juba hoiatas mind, et kuna ma ei ela ühikas, vaid oma soojas kodus, siis jään ma väga paljust ilma. Aga ma mitte ei leia endas seda kohta, mis sunniks mind osa võtma kõikvõimalikest üritusest ja pralledest. Ma teen seda - aga mõõdukalt. Ja kui mul ühel hetkel siiber saab, siis ma lasen lihtsalt jalga ja lähen tagasi oma kallite juurde, kes juba aastaid seda positsiooni hoidnud on. Kas nii ei ole siis õige?
Ma lähen täna Võrru (jeeeeeeeee!!) 09:25 0 comments
