laupäev, juuni 28, 2003  

Ok, see mulle ei meeldi, et uuel bloggeril täpitähti pole!! 00:37 0 comments

 

Miks saavad ebaoluliselt hädavajalikud asjad (näiteks nõudepesuvahend ja toiduõli) otsa just siis, kui mu vanemad on otsustanud mu kolmeks nädalaks üksi suurde majja jätta ja ise neljal rattal Euroopasse põrutada? Raha mul ju nagunii pole. Ja pealegi võtab üliõpilastumine ennekuulmatult palju raha. Eriti veel, kui proovida seda teha pealinnas, kuhu nii kui nii pole suurt kihku minna. Aga emme ütles, et proovida võib ikka:) Ja kuhu veel siis leivaraha investeerida, kui iseenda stiihilisse haridusse?!

Kui ma varakevadel Tartu Ülikoolis lahtiste uste päeval uudistamas käisin ja kõiki neid konkureerivaid nägusid nägin, siis võttis küll naba ümbert kõhedaks. Täna, kui ma oma pabereid sinna viimas käisin, siis oli olemine kuidagi tuim - ei saanudki aru, et sadakond inimest on täpselt sama oksa peal, kus minagi. Ehk oli asi selles, et enam ei ole midagi, mida ma ära teha selleks, et oksalt mitte alla sadada. Nüüd peab vaid ootama. Kusjuures, ma arvan, et ma ei eksi, kui väidan, et olen ootamises juba ekspert. Viimasel ajal on seda teadmatuse tunnet nii mõnedki korrad välja kannatatud. Aga ei - ma ei kurda. Ilmad on olnud ilusad. Ma olen saanud palju teha seda, mida ise olen teha tahtnud - justnimelt ainult enda pärast.

Kui palju on kuuldud jutte nendest, kes sotsiaalse surutise trotsiks ülikoolistumisest loobunud on ja iseendale teed on rajama hakanud. See mõte tundub muidugi üdini romantiline, aga arvestades minu realistlikult konservatiivset maailmapilti, siis end "kuue samba" vahele mahutamine on üks tänuväärt saavutus. Ei tea, ehk ongi see vaimu-jutt üles puhutud ja sutsu eliidimaiguline, aga mis teha - mõjub.

...ja nüüd on mu tuju null... head ööd, lollid inimesed, kes mind ei armasta!
00:26 0 comments

teisipäev, juuni 24, 2003  

Kas ma olen nüüd suur? 18:52 0 comments

laupäev, juuni 21, 2003  

Füüsiliselt on koolilõpp juba üle 24 tunni kohal olnud, mentaalselt pean veel sellega harjuma. Ma mäletan, kui kade ma olin, kui õde viis aastat tagasi teatas, et tal viimane matemaatika tund oli ja kuidas ta iga päevaga üha ilusamaks läks. Ma ei tea, kas nüüd on minu kord ilus olla, aga ma annan oma parima. Loomulik inimene pidi olema kõige ilusam. Ehk on see siis see kergendus, see pidulikkus, see pühitsus minus, mis mu silmad särama löövad. Oma sõpradega sain enne tulemuste teatavaks tegemist närveerida, oma õpetajad sain ära kallistada, aktusel sain öelda seda, mis südamel oli... Muudkui sain, sain, sain.. kõike sain. Tänast päeva jääb mälestama külm tuul ja meeletud rahvamassid kolme kooli lõpetajate puhul. Manni roosa kleit ja Miku sümpaatsus. Ja muidugi õhtune lasagne.

Laps istus mererannas ja vaatas laineid. Vahused viirud ründasid kallast,
lükkasid randa eemale, nügisid kive, taandudes kiskusid veeribad kaasa
liivaterakesi ja rannale jäi kõige kaugemale ulatunud laine niiske jälg.
Otsekui teiste inimeste puudutus.
Oli aeg teele asuda. Nooruk tõusis ja hakkas mööda maa-vee piiri minema.
Liivale jäid jalajäljed, iga hetk oli üks jalajälg. Noormees kutsus ka
Jumala endaga jalutama. Nad kõndisid koos, vaikides, aegamisi. Meri uhtus
liiva ja nemad läksid. Osad jäljed muutusid lainetes laugemaks, osad jäid
selgelt kuiva liiva.
Rand jõudis lõpuni. Mees peatus ja vaatas üle õla tagasi. Taevas olid tema
elu sündmused. Iga jalajälje kohal just see hetk. Mees uuris jälgi. Kus oli
olnud raskem hetk, oli taevas sel kohal tumedam, kus oli olnud rõõmus aeg,
paistis päike. Jumal seisis vaikides ta kõrval.
Vanamees pöördus jumala poole ning küsis: "Ütle mulle, Jumal. Kui ma
võtsin
sind enda südamesse ning sa tulid ja käisid minuga terve tee ja sa lubasid
seista mu kõrval kogu aeg ning olla minuga nii headel kui halbadel
aegadel."
Vanamees tegi pausi ja neelatas. Aeg andis tunda.
Ning ta jätkas: "Ütle, Jumal, miks on nii, et kuigi sa lubasid käia mu
kõrval, miks on siis nii, et need hetked mu elus, need, mis olid kõige
raskemad, need ajad, mille kohal on taevas eriti must, on rannal ainult ühed
jalajäljed? Miks jätsid sa mind just siis üksinda?"
Jumal vaatas mehele silma ning lausus; "Mu armas laps, mu poeg. Kui sa
võtsid mind enda südamesse, lubasin ma sinuga olla, su kõrval ja toetada
sind ka kõige raskematel hetkedel. Need kohad, kus sul oli kõige raskem, kus
taevas oli kõige tumedam ja rannal on vaid ühed jäljed - need mu poeg olid
hetked, kus ma sind süles kandsin."

22:17 0 comments

teisipäev, juuni 17, 2003  

Et teadmatust trotsides ilu nautida, ei pea olema väga vana, ei pea olema väga tark, ei pea olema väga enesekindel. Võib olla täiesti tavaline hele tüdruk, kes tahab lihtsalt olla - vaikides vaadata, kuulata hingamist, näha naeru, tahta tunda, hoomata tundmatuse tajutavaid piire...
22:50 0 comments

pühapäev, juuni 15, 2003  

Ma pole ammu saanud tunda tõelist ja ebahumaanset unetust. Olla pool-ärkvel ja mitte omada kontrolli oma mõtete üle... see on absoluutselt ebatervislik. Ma olen iseenda ohver.. Aga õnneks on ilmunud mõned ilusad inimesed, kes mind ses suhtes järjele aitavad ja on nõus minuga näiteks poole ööni jututama. See on nii fantastiline, kuidas mõned keskealised naised võivad olla nii vinged, et võtab mul jalad nõrgaks. Tähh mamps, et mind endaga kaasa vedasid!
Muidu on kõik üdini paha ja see südamevalu ajab mind iiveldama. Mulle tundub, et kõiki inimesi vaevab mingi üüratu kurbus, mida nad nii meeleheitlikult varjata püüavad. Minu jaoks on nad kõik ses suhtes läbikukkunud, aga äkki olen ma hoopis ise?

Ei taha, ei taha, ei taha..

Ohh, dear Life - take me to somewhere new!! 01:47 0 comments

laupäev, juuni 14, 2003  

tüdruk says:
ma armastan sind

lovely, ehh? 02:04 0 comments

 

Ei, ma ei taha olla parem. Ma tahan olla täpselt selline nagu ma praegu olen. Absoluutselt. Kui see ei sobi, siis pole midagi parata. Pole mõtet iseendale valetada.. 00:38 0 comments

reede, juuni 13, 2003  

Ma tahaks olla parem.. 12:46 0 comments

neljapäev, juuni 12, 2003  

Me oleme trobikond linde,
mis moodustab ühise rinde.
Ei roomajad aima, kui kena
on lennelda parvedena.
On tugev me tiibade tuhin.
Laul kihutab ees ja meid juhib.
Ei roomajad hooma, kui kena
on tiirelda vabadena.
Ei tunne me hirmu, ei häbi,
ka taevastest tungides läbi.
Kust roomajaid teaksid, kui kena
on tõusta meil uljatena.

12B asub teele...
16:50 0 comments

teisipäev, juuni 10, 2003  

Eelmisest nädalast saati olen ma jälginud, kuidas üks siidjas ämblikuvõrk akna taga kasvab. Korra nägin isegi ämbut ise tegutsemas. Täna aga avastasin, et võrk on katki läinud. Kas see tähendab midagi?
Juba kolmandat päeva näen ma linnas seda sama poissi. Ta on väga veider. Kas see tähendab midagi?
Mu koer uriseb ja turtsub. Kas see tähendab midagi?

Ohh, ei. Mu koer on teada-tuntud friik ja pisut ullike, see poiss lihtsalt käib samades kohtades kus minagi ja ämblikuvõrgu lõhkus arvatavasti eilne tugev tuul.

PS! Ärge küsige, kuhu ma paberid sisse viin. Esiteks olete te seda mult juba varem korduvalt küsinud, kuid pole pidanud oluliseks seda meelde jätta ning teiseks, ei saa ma milleski väga kindel olla, enne kui ühtkomateist teada saan enivei.

Kas ma tantsin edasi? 22:20 0 comments

pühapäev, juuni 08, 2003  

Ma tegin puhastustööd tolmu alla mattunud raamaturiiulites ja see oli üllatavalt intrigeeriv. Alustades sellest, kui kaheldava vajalikkusega raamatuid üldse välja on antud ("elekter igapäevases elus"!?) ning lõpetades sellega, et ma leidsin terve hunniku neid raamatuid, mida ma täitsa-täitsa väiksena sirvisin, kust ma luuletusi pähe õppisin ja millega kunagi raamatukoguhoidjat mängitud sai. See oli lahe. Ma nagu oleksin korraks astunud tagasi nendesse roosadesse aegadesse, mil kõik teised tundusid nii targad nind raamatutest sai hoomatud põhjatuid teadmisi. Nüüdseks on loomulikult neile teadmistele mingi ähmaselt tajutav põhi alla kujunenud ning mind ümbritsevad inimesed ei olegi nii teab mis targad. Aeg-ajalt taban end oma nelja-aastase vennatütrega absoluutselt sama moodi käitumast, nagu käituti minuga, kui väike olin: nad ütlesid mulle alatasa "kasva veel, siis saad"; nad heitsid minu üle heatahtlikku nalja, mis minu jaoks tol hetkel tundus ääretult solvav ning pahatihti ei vaevutud mind asjadesse süvendamast. Ma tahaks loota, et selline käitumine "suurte" puhul ei ole paratamatu. Eriti arvestades, et Laura on kõige kavalam ja terasem beib, keda maailmas veel nähtud, samas kui mina olin temavanuselt loll nagu lauajalg ega saanud mõhkugi aru, mis minu ümber toimub. Ma mõtlen, et kui vaatan oma vanu pilte, siis see tüdruk nendel oleks justkui võõras. Kas see ei ole kõigiga nii? Et oma lapsepõlve pilte, arusaamu ja tegusid vaadatakse läbi võõra pilgu ega suudeta selle sama lapsega samastuda? Ainus vahe on selles, et veel tänagi saan ma ideaalselt aru, miks üks või teine asi mind siis endast välja viis või miks ma sellest või teisest just sedamoodi aru sain. Ja ma tunnen teda veel enda sees.. Ta pole kuhugi kadunud.

Aga seda "suurt" Maarjat vaevab miski. Ta teab küll, mis see on, aga selle välja nimetamine ei muudaks olukorda. Isegi sellest rääkimine ei teeks olukorda paremaks. See on sügaval minu sees ja torgib. Ma püüan seda ignoreerida ja "talle" selgeks teha, et temast ei ole kasu.. Äkki petab ära?



23:03 0 comments

neljapäev, juuni 05, 2003  

Ma kirjutasin. Väga palju. Kirjutasin täpselt nii nagu kõik on. Hetkel. Ja sellepärast ei saagi ma seda siia üles panna. Mõistad? 18:36 0 comments

teisipäev, juuni 03, 2003  

Ma mõnikord mõtlen, et kas kellegagi suhtes olemine peab olema lihtne. Et kui kõik on selge ja loogiline, et siis ongi See Õige? Või peaks olema just selline tunne, et kohe mitte ei saa lõdvaks lasta ennast, kartes, et võid Temast ilma jääda? Kas see, kui ma Teda kogu aeg ei näe, on hea või halb? Teoreetiliselt võiks see ju isegi hea olla. Aitab säilitada seda 'midagi', mis liblikad kõhtu ajab iga kord, kui tema nime oma telefoni displeil näen. Või siis, kui ta ütleb, et ma nüüd tulen. Ja siis me saame olla. Aga samavõrra on paha, kui ta ära läheb. Või, kui ta ei tulegi..
Aga sellegipoolest on ilus olla. Eriti ilus on siis, kui ma näen oma kunagist Südamevärinat ja mul on siiralt hea meel, et kõik, mis oli, siiski oli. Ja et täpselt nii nagu ta oli. Isegi siis, kui see ei olnud päris see, mis filmides nähtud.. Kui ma vaatan Teda ja mulle tuleb meelde, miks ma teiste seast just Temale tähelepanu pöörasin. See on hea. Sellised momendid on ilusad. Kui ma oleks Jaan Tätte, siis teeks ma sellistest hetkedest laulud, mis hiljem, kunagi alles päris hiljem, mulle mind ennast meenutavad. Aga ma ei ole tema. Pean leppima sellega, et minu laule keegi ei kuule.

Siiski..

Ma tulen, sest lõppude lõpuks ma tahan.
Sa taht oled küünlas ja ma olen vaha.
(H.Kender)

23:47 0 comments

esmaspäev, juuni 02, 2003  

See on nii veider, kuidas ma inimesi armastan. Nad lihtsalt meeldivad mulle. Koos kõigi oma üüratult totrate puudustega. Ma vaatan neid ja nende "tähtsaid" murelikke nägusid ja naeran endamisi. Ma kuulan neid ja mõtlen, miks nad üht või teist räägivad; miks nad üht või teistmoodi mõtlevad. Mulle tundub, et ma näen neid natuke läbi. Aga pole kahtlustki, et ma näen neid omal moel läbi. Keegi teine teeks seda sama hästi, aga lihtsalt teist moodi. Ja see oleks ka õige. Inimesed võivad mulle tohutult häbi ja pettumust põhjustada, aga niipea, kui jõuan sinna staadiumisse, kus enda jaoks nende tegelikud tagamaad avastan, muutuvad nad minu jaoks automaatselt sellisteks pisikesteks hallideks hiirepoegadeks, kelle hirmud on nendest seitse ja pool korda suuremad. Ja siis on nad armsad. Neil on värvilised maskid ees. Aga nende maskide taga on nad nagu mina - täitsa tavalised. Mulgi on mitmeid-setmeid erinevaid maske kodus riiuli peal, mida ma siis vastavalt vajadusele ja olukorrale vahetan. Ausalt öeldes ei ole ma siiamaani suutnud asuda kaitsmat mingit kindlat seisukohta selle suhtes, et kas inimene on selline nagu ta on, või muudab ta end ja kohandab tingimustele sobilikuks. Keegi kusagil kunagi ütles, et need tuhanded variatsioonid temast teevadki selle terviku. Ehk on see õige. Igatahes on see intrigeerivam kui konstantne monotoonsus. Aga samas - miks olen ma teatud ringkonnas x ja teises jälle y? Mind on see lõhe ennastki häirima hakanud, aga kui ma üritaks need kaks 'mina' ühildada, ei tuleks sellest muud kui üks komejant. "Nemad" ei saaks minust aru ja "nemad" mõistaks mind hukka. Miks? Sest nad ei saaks minust aru.. Igati loogiline. Kas ma petan kedagi? Teoreetiliselt ju küll. Kõige enam iseennast. Aga miks ma seda ei tunne? Miks ma ennast hukka ei mõista? Miks ma ei ürita ennast muuta? On vaid üks inimene, kes mõistab mõlemat "mind". Ta on olnud "see" inimene juba pikemat aega ja ta saab oma ülesandega enam kui ideaalselt hakkama. Sellepärast ongi ta mu nn. teine pool. Ei, mitte meespool minus. Hoopis see teine naine minus. Kas siis ongi nii, et need inimesed, kes suudavad aktsepteerida minu kõiki variatsioone, on need, keda hingesugulasteks nimetatakse? Kas neid võib olle rohkem kui üks? Kas see inimene on see, kellega koos vanaks saada? Igatahes oleks see ilus. Igati meeldiv. Sellised juhul on mul üks juba leitud.
22:53 0 comments