Ma mõnikord mõtlen, et kas kellegagi suhtes olemine peab olema lihtne. Et kui kõik on selge ja loogiline, et siis ongi See Õige? Või peaks olema just selline tunne, et kohe mitte ei saa lõdvaks lasta ennast, kartes, et võid Temast ilma jääda? Kas see, kui ma Teda kogu aeg ei näe, on hea või halb? Teoreetiliselt võiks see ju isegi hea olla. Aitab säilitada seda 'midagi', mis liblikad kõhtu ajab iga kord, kui tema nime oma telefoni displeil näen. Või siis, kui ta ütleb, et ma nüüd tulen. Ja siis me saame olla. Aga samavõrra on paha, kui ta ära läheb. Või, kui ta ei tulegi..
Aga sellegipoolest on ilus olla. Eriti ilus on siis, kui ma näen oma kunagist Südamevärinat ja mul on siiralt hea meel, et kõik, mis oli, siiski oli. Ja et täpselt nii nagu ta oli. Isegi siis, kui see ei olnud päris see, mis filmides nähtud.. Kui ma vaatan Teda ja mulle tuleb meelde, miks ma teiste seast just Temale tähelepanu pöörasin. See on hea. Sellised momendid on ilusad. Kui ma oleks Jaan Tätte, siis teeks ma sellistest hetkedest laulud, mis hiljem, kunagi alles päris hiljem, mulle mind ennast meenutavad. Aga ma ei ole tema. Pean leppima sellega, et minu laule keegi ei kuule.
Siiski..
Ma tulen, sest lõppude lõpuks ma tahan.
Sa taht oled küünlas ja ma olen vaha.
(H.Kender)
23:47 0 comments
