Ma pole ammu saanud tunda tõelist ja ebahumaanset unetust. Olla pool-ärkvel ja mitte omada kontrolli oma mõtete üle... see on absoluutselt ebatervislik. Ma olen iseenda ohver.. Aga õnneks on ilmunud mõned ilusad inimesed, kes mind ses suhtes järjele aitavad ja on nõus minuga näiteks poole ööni jututama. See on nii fantastiline, kuidas mõned keskealised naised võivad olla nii vinged, et võtab mul jalad nõrgaks. Tähh mamps, et mind endaga kaasa vedasid!
Muidu on kõik üdini paha ja see südamevalu ajab mind iiveldama. Mulle tundub, et kõiki inimesi vaevab mingi üüratu kurbus, mida nad nii meeleheitlikult varjata püüavad. Minu jaoks on nad kõik ses suhtes läbikukkunud, aga äkki olen ma hoopis ise?
Ei taha, ei taha, ei taha..
Ohh, dear Life - take me to somewhere new!! 01:47 0 comments