Miks saavad ebaoluliselt hädavajalikud asjad (näiteks nõudepesuvahend ja toiduõli) otsa just siis, kui mu vanemad on otsustanud mu kolmeks nädalaks üksi suurde majja jätta ja ise neljal rattal Euroopasse põrutada? Raha mul ju nagunii pole. Ja pealegi võtab üliõpilastumine ennekuulmatult palju raha. Eriti veel, kui proovida seda teha pealinnas, kuhu nii kui nii pole suurt kihku minna. Aga emme ütles, et proovida võib ikka:) Ja kuhu veel siis leivaraha investeerida, kui iseenda stiihilisse haridusse?!
Kui ma varakevadel Tartu Ülikoolis lahtiste uste päeval uudistamas käisin ja kõiki neid konkureerivaid nägusid nägin, siis võttis küll naba ümbert kõhedaks. Täna, kui ma oma pabereid sinna viimas käisin, siis oli olemine kuidagi tuim - ei saanudki aru, et sadakond inimest on täpselt sama oksa peal, kus minagi. Ehk oli asi selles, et enam ei ole midagi, mida ma ära teha selleks, et oksalt mitte alla sadada. Nüüd peab vaid ootama. Kusjuures, ma arvan, et ma ei eksi, kui väidan, et olen ootamises juba ekspert. Viimasel ajal on seda teadmatuse tunnet nii mõnedki korrad välja kannatatud. Aga ei - ma ei kurda. Ilmad on olnud ilusad. Ma olen saanud palju teha seda, mida ise olen teha tahtnud - justnimelt ainult enda pärast.
Kui palju on kuuldud jutte nendest, kes sotsiaalse surutise trotsiks ülikoolistumisest loobunud on ja iseendale teed on rajama hakanud. See mõte tundub muidugi üdini romantiline, aga arvestades minu realistlikult konservatiivset maailmapilti, siis end "kuue samba" vahele mahutamine on üks tänuväärt saavutus. Ei tea, ehk ongi see vaimu-jutt üles puhutud ja sutsu eliidimaiguline, aga mis teha - mõjub.
...ja nüüd on mu tuju null... head ööd, lollid inimesed, kes mind ei armasta!
00:26 0 comments
