See on nii veider, kuidas ma inimesi armastan. Nad lihtsalt meeldivad mulle. Koos kõigi oma üüratult totrate puudustega. Ma vaatan neid ja nende "tähtsaid" murelikke nägusid ja naeran endamisi. Ma kuulan neid ja mõtlen, miks nad üht või teist räägivad; miks nad üht või teistmoodi mõtlevad. Mulle tundub, et ma näen neid natuke läbi. Aga pole kahtlustki, et ma näen neid omal moel läbi. Keegi teine teeks seda sama hästi, aga lihtsalt teist moodi. Ja see oleks ka õige. Inimesed võivad mulle tohutult häbi ja pettumust põhjustada, aga niipea, kui jõuan sinna staadiumisse, kus enda jaoks nende tegelikud tagamaad avastan, muutuvad nad minu jaoks automaatselt sellisteks pisikesteks hallideks hiirepoegadeks, kelle hirmud on nendest seitse ja pool korda suuremad. Ja siis on nad armsad. Neil on värvilised maskid ees. Aga nende maskide taga on nad nagu mina - täitsa tavalised. Mulgi on mitmeid-setmeid erinevaid maske kodus riiuli peal, mida ma siis vastavalt vajadusele ja olukorrale vahetan. Ausalt öeldes ei ole ma siiamaani suutnud asuda kaitsmat mingit kindlat seisukohta selle suhtes, et kas inimene on selline nagu ta on, või muudab ta end ja kohandab tingimustele sobilikuks. Keegi kusagil kunagi ütles, et need tuhanded variatsioonid temast teevadki selle terviku. Ehk on see õige. Igatahes on see intrigeerivam kui konstantne monotoonsus. Aga samas - miks olen ma teatud ringkonnas x ja teises jälle y? Mind on see lõhe ennastki häirima hakanud, aga kui ma üritaks need kaks 'mina' ühildada, ei tuleks sellest muud kui üks komejant. "Nemad" ei saaks minust aru ja "nemad" mõistaks mind hukka. Miks? Sest nad ei saaks minust aru.. Igati loogiline. Kas ma petan kedagi? Teoreetiliselt ju küll. Kõige enam iseennast. Aga miks ma seda ei tunne? Miks ma ennast hukka ei mõista? Miks ma ei ürita ennast muuta? On vaid üks inimene, kes mõistab mõlemat "mind". Ta on olnud "see" inimene juba pikemat aega ja ta saab oma ülesandega enam kui ideaalselt hakkama. Sellepärast ongi ta mu nn. teine pool. Ei, mitte meespool minus. Hoopis see teine naine minus. Kas siis ongi nii, et need inimesed, kes suudavad aktsepteerida minu kõiki variatsioone, on need, keda hingesugulasteks nimetatakse? Kas neid võib olle rohkem kui üks? Kas see inimene on see, kellega koos vanaks saada? Igatahes oleks see ilus. Igati meeldiv. Sellised juhul on mul üks juba leitud.
22:53 0 comments
