reede, juuni 27, 2008  

Kuidas on võimalik, et terve elu muutub vaid ühe hommikuga? Kõik see, millest salamisi olen unistanud ja õiget hetke oodanud, leiab mind üles ühel hommikul. Mida ma nüüd peale hakkan või kuidas elu mind edasi kohtleb?

Aga ma usun, et hästi, sest mina kohtlen teda ju samamoodi suure austuse ja tänutundega.

When youre hungry, I will fill you up
When youre thirsty, drink out of my loving cup
When youre crying, Ill be the tears for you
Theres nothing that I wouldnt do for you


Bon Jovi "Diamond Ring"
12:15 0 comments


kolmapäev, juuni 25, 2008  

Vaikus koolimajas. Justnagu Mats Traat kirjutas oma "Ingeris", sest maailma kõige vaiksem koht on koolimaja suvevaheajal. Praegu on mul õnn sellist vaikust nautida. Seesama tunne, mis on pärast tugevat vihma, kui piiskade raskuse all longu vajunud rohulibled ja lilleõied tasakesi pead tõstma hakkavad. Klassiruumid on tühjad, pooled aknad pimedad, sest nende tubade omanikud ei kavatse veel niipea tagasi tulla. Kui ma meenutan sügist ja talve, mis olid, siis mitte mingil juhul ei tahaks ma praegu enda ümber sellist saginat ja taustamüra. Liiga palju koosolekuid, mis ei vii kuhugi, veel rohkem tähtaegu ja kohustusi.

Praegu on see koht, kus minu tulevik on minu enda käes. Kas ma võtan vastu otsuse ja elada sellist elu, mis mulle meeldiks ja milleks ma võimeline olen või viskan pilgu maha ja teesklen, et kellegi teise unistusi realiseerida on ka täitsa tore?

Aga nagu keskpärasele inimesele kombeks, ignoreerin ma murettekitavaid teemasid ja keskendun sellele heale, mis praegu käega katsutav on. Niisiis unistan ma umbes iga 15 minuti tagant oma suvepuhkusest, kujutan ennast ette lennujaamas ja liivarannas, tagasi Eestis, varbad murul ja raamat nina ees. Ja kõige selle kõrvalt püüan päeva õhtusse saata, et puhkus juba varem saabuks ja ma saaks selle koolimaja veel vaiksemaks teha. Minu enda kontsaklõbina võrra.
12:41 0 comments


neljapäev, juuni 19, 2008  

Oioi.. nii palju tahaks rääkida jälle. Mitu emotsiooni ja mõtet on paari päeva jooksul kehast läbi jooksnud. Aga ei oska kuskilt alustada ja kuklas kummitab mõte, et keda üldse huvitabki... Ehk siis haage minu eelmisele sissekandele.

Sellest hoolimata olen taaskord inimestest inspireerunud. See on nii hea tunne, kui istud bussis, aknapoolsel istmel, kuulad oma lemmikmuusikat ja head ideed voolavad pähe nagu kuum dušš pärast sportimist. Oi kui hea.. Parem kui jalgpall, igatahes.

Nüüd on mul peas mõte olemas. Seeme on külvatud. Nüüd tuleb otsida tuult, vihma ja päikest, mis aitaksid taimel idaneda. Või siis mädaneda, kui on sitt seeme. Aga ma usun, et ei ole. Mu süda ütleb, et ei ole. Ja need inimesed, keda kahe päeva jooksul kohtasin, nemad inspireerisid. Lahe.

Krt, jube igav sissekanne. Minge lugege siis Susanit. Tema on selline trendikas ja ilus, kes suhtleb õigete inimestega, et piisavalt nähtav olla, aga tänu heale kirjaoskusele oskab luua piisavalt müstifikatsiooni enda ümber.

Kuulan hoopis Roisinit. Dear Miami ja Scarlet ribbon.
10:59 0 comments


esmaspäev, juuni 16, 2008  

See rääkis täna hommikul sellest, kuidas blogipõllundus on viimasel ajal lahjaks jäänud. Nõustun 101 protsenti. Ta kirjutab: "Kadunud on need ajad, kus blogisid oli huvitav lugeda. Valdav enamus blogisid on sellised, et heidad pilgu peale, ütled “Ahah!” ja 5 sekundit hiljem oled unustanud, et sa seda üldse vaatasid. Ma mäletan, et 2-3 aastat tagasi oli ligi kümme blogi, mille sissekandeid ma lausa haiglase ja ahne ootusärevusega ootasin."
Tobe on see, et mina ise olen ka muutunud selliseks blogijaks, kellel pole mitte midagi öelda. Ei saa ju olla, et kõik on öeldud, aga enam ei tihka. Ma olen endas minetanud (või vähemalt püüdlen selle poole) vingumise/virisemine/halamise. Unistan küll, aga need on nii salajased, et ei julge isegi unistada. Kardan, et äkki unistan nad liiga ära. Ja no see everyday elu, see tuleb ja läheb. Hommikul ärkad ja elu läheb edasi. Mis sellest ikka nii väga rääkida.

Aga äkki siin ongi kala? Et hommikul küll ärkad, aga enam ei märka, ehkki vanast harjumusest tundub, et märkan. Märkan mida? Detaile näiteks. Elu enda ümber. Pisiasju, mis on väärt märkamist ja äramärkimist. Aga millegipärast ma ei tee seda enam. Kuidagi olen jõudnud sellisesse heaolupunkti, kus naudingut enam ei ole. Ma ei naudi enam toitu, und ega seksi nii palju kui varem. Üks hetk ei ole enam nii hinnaline, kui varem. Mul ei ole vahet, kas ma olen Tallinnas või mere ääres metsade vahel, hing on sama rahutu ja rumal igal pool. Kui "kriisi" hiinakeelne hieroglüüf lahti seletada, siis pidada see tähendama kahte mõtet - "oht" ja "võimalus". Vanad hiinlased ei saanud ju eksida, eksole. Järelikult igasugune kriis nii minus kui maailmas on väljakutse arenguks, you bet. Mida teha aga siis, kui kriisi ei tule ega tule. Kui kõik on okei ja olemas. Armastust saab ja kõht on ka täis. Tervis on korras ja ilmad on päris okeid. Mida ma siis teen, et paremaks saada?

Või on tegemist järjekordse pseudoprobleemiga, et oma "lugejatele" mitte pettumust valmistada?
10:35 2 comments


esmaspäev, juuni 09, 2008  

Ma olen parandamatu nautleja. See on ühtlasi nii minu õnn kui ka minu õnnetus. Õnnetusest ma rääkida ei taha, küll aga õnnest.

Kui ma vaatan maailmas ringi, loen raamatuid või kuulan inimesi, siis olen alati tundnud, et ma olen liiga aeglane. Mind paeluvad põhjalikud inimesed, kes viitsivad asjadesse süveneda ja neid analüüsida. Mulle meeldib olla üksinda ja olla hetkes. Ma pole kunagi olnud läbipõlemise äärel, sest minu keha, hing ja intellekt ei ole selleks võimelised. Ma armastan ennast liiga palju, et end sel moel katki teha.
Ma vihkan hilinemist ja kiirustamist. Ma ei saa teha mitut asja korraga, sest kompuuter mu juuste all jookseb siis kokku. Mulle meeldib võtta aega, et tegeleda enda füüsise ja vaimuga. Mulle meeldib aeg. Aeg on mu hea sõber.

Kuni viimase ajani arvasin, et minu eluviis on minu õnnetus. Mulle tundus, et ma ei ole ehk piisavalt kiire või januline. Sotsiaalne surve torkis tagant, et käia läbi ettenähtud etapid ja saavutada mulle ette kirjutatud eesmärgid. Ma süüdistasin selles oma tähemärki, kuid elasin edasi. Sellisena nagu mind on loodud.

Ja alles nüüd ma mõistan, milline suur eelis see on. Ma ei taha endale peale karmavõlga, aga jumala eest - ma olen targem kui enamus inimesi, kes minuga ühte õhku hingavad.
13:59 0 comments


kolmapäev, juuni 04, 2008  

"Ja niimoodi, vuntsid põnevusest tatimärjad, sügas blond mees varjamatult oma mune samal ajal kui ta jäledusest tardunud projektijuhtidele uut geniaalset rahanoolimismudelit tutvustas. Tema vaimustusega ülikiireks muutunud kõnest noppisid teised välja vaid üksikuid sünu, nagu keevitame ära, pohhui ja strateegia."
Mis ei jätnud kahtlustki, et tegemist on suurepärase plaaniga...

Ehk siis minu tavaline tööpäev.

Kui minu teised tavalised tööpäevad algaksid samamoodi nagu viimased kaks, võiksin ma vabalt suve lõpuks mõne fitness-võistluse kinni panna. Tassida hunnikute viisi lõputöid punktist A, punkti B ja punkti C, annab igaks hommikuks mõnusa toonuse. Lisaks veel mõned lämmatavalt palavad koridorid ja paar lonksu vett, et hääl kurku kinni ei jääks.

Suvi on kohal!
09:39 0 comments


esmaspäev, juuni 02, 2008  

Täna on mul inimestest kõrini. Tegelikult on mul inimestest kõrini juba mitu päeva. Ma olen nii mõneski neist pidanud pettuma, sest pidasin neist rohkem kui nad tegelikult väärt on. Ehk olen ise süüdi, kui minu ettekujutus nendest oli lihtsalt vale. Aga see tekitabki sellist paha tunnet, sest ma ei tea enam, kas need inimesed veel meeldivad mulle või mitte, sellistena nagu nad päriselt on.

Ja mulle ei meeldi, et iga päev valatakse mind üle võõra murega. Kui saaks elada nii, et ma filtreeriks ära ja laseks endani ainult selle hea ja toreda, mis inimestes on? Tegelikult see ongi vist see, millele pühenduma pean - oskusele ennast nende eest kaitsta. Kuulata nad ära, noogutada ja unustada.
11:35 0 comments

Malanje:the observer
Teised

Arhiiv
märts 2003
aprill 2003
mai 2003
juuni 2003
juuli 2003
august 2003
september 2003
oktoober 2003
november 2003
detsember 2003
jaanuar 2004
veebruar 2004
märts 2004
aprill 2004
mai 2004
juuni 2004
juuli 2004
august 2004
september 2004
oktoober 2004
november 2004
detsember 2004
jaanuar 2005
veebruar 2005
märts 2005
aprill 2005
mai 2005
juuni 2005
juuli 2005
august 2005
detsember 2005
jaanuar 2006
veebruar 2006
märts 2006
aprill 2006
mai 2006
juuni 2006
juuli 2006
august 2006
september 2006
oktoober 2006
november 2006
detsember 2006
jaanuar 2007
veebruar 2007
märts 2007
aprill 2007
mai 2007
juuni 2007
juuli 2007
august 2007
september 2007
oktoober 2007
november 2007
detsember 2007
jaanuar 2008
veebruar 2008
märts 2008
aprill 2008
mai 2008
juuni 2008
juuli 2008
august 2008
september 2008
oktoober 2008
november 2008
detsember 2008
märts 2010
aprill 2010
mai 2010
juuni 2010
juuli 2010
august 2010
september 2010

Blog.tr.ee

Pets.ee