Arvestuste järgi peaks käesolev olema minu viiesajas blogipostitus. Palju õnne! Ma päriselt ei saa siiani aru, miks ma seda siin pean ja aeg-ajalt uut kannet kirjutama kibelen. Vahepealne blogitrend on minu isiklike tähelepanekute kohaselt natukene vaibumas. Mis iseenesest on mõistlik, sest inimesed vist keskenduvad rohkem oma päriselule, kui selle eksponeerimisele veebis. Need, kes peavadki blogi, teevad seda mingi eesmärgiga. Näiteks virtuaalse seinana oma kunstile, mõne oma projekti fännklaabi jaoks või mis kõige loogilisem - oma reisimuljete jagamiseks. Aga mida teen mina? Kirjutan oma mõtteid. Ja loomulikult mitte oma kõige isiklikumaid mõtteid, vaid selliseid, millel ka mingit turuväärtust on. Aga keda kotib? Ausalt öeldes, ma ei teagi, keda see reaalselt kotib. Aga noh, keda kotib, et keda kotib. Ega ma sellepärast kirjutama ei jäta.
Viimase aastaga olen ma päris palju muutunud. Päris ausalt. Ma olen avastanud enda jaoks mingeid asju, mis hiljem tuleb välja, et nii ongi. Ma olen õppinud jälgima inimesi enda ümber ja neid analüüsima. Ma olen hakanud ise oma emotsioone ja reaktsioone koordineerima ja see on end sajakordselt ära tasunud. Ma tahan olla hea ja kannatlik. Sedagi olen õppinud.
Aga vahel ma kassitan ka. Siis, kui tunnen, et olen end alt vedanud. Kui kõik see, mida ma enda arvates õppinud olen, mingil hetkel meelest ära läheb. Õnneks oskan ma oma kassitamisi ka teadlikult suunata. Kui see väga perversselt ei kõla, siis ma justkui naudiks neid kassitamisi, sest need annavad uut hingamist juurde. Samamoodi nagu konfliktid või igatsused. Eile ma kassitasin ja täna ma hingan uutmoodi. Eile sain kallimale endast jälle tüki anda ja loota tema mõistmisele ja abile. Eile sain käia ühe teadliku mehe loengus ja nii lähedalt näha Maailma Rahu. Ja eile sain endale ka suure tüki varahommikusest Päikesest.
Täna on juba palju parem.. 11:31 0 comments
Esimesed paadid on juba vette lastud. Ja see tähendab ainult üht. Suviiii!!! Tavaliselt mul mingit suvemaaniat ei ole, ses mõttes, et lapsepõlves olid suved üsna masendavad, kui mind maale vanaema juurde komandeeriti ning pikaks ajaks sinna kauni looduse, vabaduse ja külluse kätte piinlema jäeti. Hüvesid mõistad muidugi alles siis, kui neid enam ei ole. Ka teismelisena puudusid mul rumalad ja suitsema/jooma õpetavad sõbrad (seda õppisin ma omal käel:)), kellega kaupsis hängida ja sebida. Olin sunnitud tšillima kodus või hoopistükkis tööl käima ja ennast arendama. Nõme onja.
Eniveis, nüüd olen ma "suureks saanud" ja elan suvepealinnas ja ootan hirmsasti suve. Et saaks hommikuti enne tööd väike sörk teha ja pärast tööd väike soolane suplus merevees. Ja ega see puhkus siis ka enam mägede taga ei ole. Oehh.. Miks on ikkagi nii, et need asjad, mida meil ei ole, tunduvalt eriti magusad. Ja kui meil midagi magusat hamba all on, siis ei oskagi seda õieti hoida ja armastada? Ehkki ajuti on olnud ka hetki, kus momendi tabamine on õnnestunud ja see tunne on hea. Mõnikord isegi nii hea, et tuleb end rahulikuks sundida. Näiteks siis, kui oled välja astunud oma elu viimaselt eksamilt. Või kui kallim tuleb pärast pikka ootamist koju ja on veel parem kui oodata oskasid. Või kui see uus plaat, mille sa ostsid või varastasid, on külmajudinateni hea...
Ma ei usu märkidesse, aga ma usun, et elul on oma loomulikud käigud. See tähendab, et ma ei pea higistama ja unetuses painama, kui mind ootab ees mingite otsuste langetamine. Kui kõhutundest jääb väheks, siis jätan asjad Elu hooleks. Olgu see siis asjade loomulik käik, mõne variandi ärakukkumine või hoopiski mõni märk. Täna hommikul, kui ma ilmselgelt demotiveeritult ja üsna apaatsena tööpäeva alustasin, leidis minu nina all aset sündmuste jada, mis kõik viitasid ühele ja samale.. unista edasi! Kui ei unista, siis ka ei tegutse. See aga pole õige. Mingil hetkel tuleb unistused lihtsalt paberile panna ja hakata kontakte looma. Sellepärast ootan ka suve.
Suvi tule, tule. Tule, suvi, tule.
Kid ja Kristel said pisikese krati. Palju õnne neile! Tundub, et mini-HND koosseis on enamvähem koos. Tuleb vaid oodata, millal nad kitarridest suuremaks kasvavad... 14:12 0 comments
Ei, tegelikult ma tean, et minu süütunne tegemata asjade koorma ees kasvab koguaeg ja see tunne kiusab mind. Mind häirib, et enam ei ole nädalavahetus, mille süüks võiks tegematajätmist lükata. Mind häirib, et mul pole millegi taha peitu pugeda ja ma pean tegema ära asjad, mida ma teha ei taha.
Vimm ühe inimese vastu mürgitab mind seestpoolt. Ebapädevus, ebaintelligentsus, ebasümpaatsus ja kõik muud ebad söövad mind seestpoolt ja ma tahan sellest üle saada, enam mitte hoolida. Ma tahan oma aega ja oma tegemisi. Ma tahan, et minult ei oodataks midagi.
Ma tahan istuda sinuga pargipingil
ja su peost tahan süüa ma pähkleid,
kastemärg õhk ja päikeseringid,
sest sellel pingil tegelikult pole meid. 09:58 0 comments
Magusmõrkjas šmekk on tegelikult ju tervel elul. Praegu tundub olevat see magusam periood minu ja mind ümbritsevate inimeste elus. Nii hea on näha, et ka teised õpivad, kasvavad ja arenevad koos minuga. Nii hea on vahetada mõtteid kellegagi, kes on avastanud, et lapsed ei kasva ise ja nendega tuleb koos kasvada. Nii hea on kuulda, et keegi on seadnud iseenda tarkuse kõrgemale iseenda südamest. Nii hea on tunda, et õiged valikud on hakanud end ära tasuma...
Mingi särin on sees. Mingi rahutuse uss. Midagi nagu oleks.. 14:07 0 comments
