Arvestuste järgi peaks käesolev olema minu viiesajas blogipostitus. Palju õnne! Ma päriselt ei saa siiani aru, miks ma seda siin pean ja aeg-ajalt uut kannet kirjutama kibelen. Vahepealne blogitrend on minu isiklike tähelepanekute kohaselt natukene vaibumas. Mis iseenesest on mõistlik, sest inimesed vist keskenduvad rohkem oma päriselule, kui selle eksponeerimisele veebis. Need, kes peavadki blogi, teevad seda mingi eesmärgiga. Näiteks virtuaalse seinana oma kunstile, mõne oma projekti fännklaabi jaoks või mis kõige loogilisem - oma reisimuljete jagamiseks. Aga mida teen mina? Kirjutan oma mõtteid. Ja loomulikult mitte oma kõige isiklikumaid mõtteid, vaid selliseid, millel ka mingit turuväärtust on. Aga keda kotib? Ausalt öeldes, ma ei teagi, keda see reaalselt kotib. Aga noh, keda kotib, et keda kotib. Ega ma sellepärast kirjutama ei jäta.
Viimase aastaga olen ma päris palju muutunud. Päris ausalt. Ma olen avastanud enda jaoks mingeid asju, mis hiljem tuleb välja, et nii ongi. Ma olen õppinud jälgima inimesi enda ümber ja neid analüüsima. Ma olen hakanud ise oma emotsioone ja reaktsioone koordineerima ja see on end sajakordselt ära tasunud. Ma tahan olla hea ja kannatlik. Sedagi olen õppinud.
Aga vahel ma kassitan ka. Siis, kui tunnen, et olen end alt vedanud. Kui kõik see, mida ma enda arvates õppinud olen, mingil hetkel meelest ära läheb. Õnneks oskan ma oma kassitamisi ka teadlikult suunata. Kui see väga perversselt ei kõla, siis ma justkui naudiks neid kassitamisi, sest need annavad uut hingamist juurde. Samamoodi nagu konfliktid või igatsused. Eile ma kassitasin ja täna ma hingan uutmoodi. Eile sain kallimale endast jälle tüki anda ja loota tema mõistmisele ja abile. Eile sain käia ühe teadliku mehe loengus ja nii lähedalt näha Maailma Rahu. Ja eile sain endale ka suure tüki varahommikusest Päikesest.
Täna on juba palju parem.. 11:31 0 comments
