Kerge kass on peal. Kui ma tavaliselt elan mingite väikeste igatsuste ootel, siis hetkel pole midagi, mida oodata...peale selle, et kallim ärkaks ja ütles msn'is hoolimatult "mis möllad". Tegelikult on minu sees hoopis mingi suurem igatsus, aga see on hoomamatu, ma ei oska sellele nime anda. Ehk annab aeg arutust ja mõistmist.
Ei, tegelikult ma tean, et minu süütunne tegemata asjade koorma ees kasvab koguaeg ja see tunne kiusab mind. Mind häirib, et enam ei ole nädalavahetus, mille süüks võiks tegematajätmist lükata. Mind häirib, et mul pole millegi taha peitu pugeda ja ma pean tegema ära asjad, mida ma teha ei taha.
Vimm ühe inimese vastu mürgitab mind seestpoolt. Ebapädevus, ebaintelligentsus, ebasümpaatsus ja kõik muud ebad söövad mind seestpoolt ja ma tahan sellest üle saada, enam mitte hoolida. Ma tahan oma aega ja oma tegemisi. Ma tahan, et minult ei oodataks midagi.
Ma tahan istuda sinuga pargipingil
ja su peost tahan süüa ma pähkleid,
kastemärg õhk ja päikeseringid,
sest sellel pingil tegelikult pole meid. 09:58 0 comments
