Esimesed paadid on juba vette lastud. Ja see tähendab ainult üht. Suviiii!!! Tavaliselt mul mingit suvemaaniat ei ole, ses mõttes, et lapsepõlves olid suved üsna masendavad, kui mind maale vanaema juurde komandeeriti ning pikaks ajaks sinna kauni looduse, vabaduse ja külluse kätte piinlema jäeti. Hüvesid mõistad muidugi alles siis, kui neid enam ei ole. Ka teismelisena puudusid mul rumalad ja suitsema/jooma õpetavad sõbrad (seda õppisin ma omal käel:)), kellega kaupsis hängida ja sebida. Olin sunnitud tšillima kodus või hoopistükkis tööl käima ja ennast arendama. Nõme onja.
Eniveis, nüüd olen ma "suureks saanud" ja elan suvepealinnas ja ootan hirmsasti suve. Et saaks hommikuti enne tööd väike sörk teha ja pärast tööd väike soolane suplus merevees. Ja ega see puhkus siis ka enam mägede taga ei ole. Oehh.. Miks on ikkagi nii, et need asjad, mida meil ei ole, tunduvalt eriti magusad. Ja kui meil midagi magusat hamba all on, siis ei oskagi seda õieti hoida ja armastada? Ehkki ajuti on olnud ka hetki, kus momendi tabamine on õnnestunud ja see tunne on hea. Mõnikord isegi nii hea, et tuleb end rahulikuks sundida. Näiteks siis, kui oled välja astunud oma elu viimaselt eksamilt. Või kui kallim tuleb pärast pikka ootamist koju ja on veel parem kui oodata oskasid. Või kui see uus plaat, mille sa ostsid või varastasid, on külmajudinateni hea...
Ma ei usu märkidesse, aga ma usun, et elul on oma loomulikud käigud. See tähendab, et ma ei pea higistama ja unetuses painama, kui mind ootab ees mingite otsuste langetamine. Kui kõhutundest jääb väheks, siis jätan asjad Elu hooleks. Olgu see siis asjade loomulik käik, mõne variandi ärakukkumine või hoopiski mõni märk. Täna hommikul, kui ma ilmselgelt demotiveeritult ja üsna apaatsena tööpäeva alustasin, leidis minu nina all aset sündmuste jada, mis kõik viitasid ühele ja samale.. unista edasi! Kui ei unista, siis ka ei tegutse. See aga pole õige. Mingil hetkel tuleb unistused lihtsalt paberile panna ja hakata kontakte looma. Sellepärast ootan ka suve.
Suvi tule, tule. Tule, suvi, tule.
Kid ja Kristel said pisikese krati. Palju õnne neile! Tundub, et mini-HND koosseis on enamvähem koos. Tuleb vaid oodata, millal nad kitarridest suuremaks kasvavad... 14:12 0 comments
