Nii, nüüd ma hakkasin ametlikult Tartut igatsema. Just seda suvist ja hommikuvärsket Tartut, kui ma Ülikooli kohvikus enne kontorisse minekut hommikust sõin ja lehti lugesin. Või kui me Lauriga seal mõnikord koosolekuid pidasime, et ühendada meeldiv kasulikuga. Ma käin tegelikult ju päris sageli Tartus, korra kuus vähemalt. Aga see Tartu, mis ma siis näen, on öine Tartu või siis laupäevane sagiv ja sibliv Tartu, mitte see poolunes suvehommikukarge Tartu.. Nii et nüüd ma ei teagi, olen ma siis pärnakas või ikkagi äraeksinud tartlane?
Eilne presidendikõne pani mõtlema. Kaasa mõtlema. Eks ta seda vist taotleski, ehkki minu mõtted jooksid tema omadest kohati teisi radu pidi. Näiteks tema pöördumine Iga Inimese poole tegemaks täna seda, et olla õnnelikum 10 aasta pärast. Õilis püüd, aga ma siiski kardan, et suurem osa lihtrahvast vastandab ennast võimule ega suuda presidendi juttu võtta kui temale enesele suunatut. Ikkagi jäävad nende kahe võimu vahele "paharettidest" parlamendiliikmed ja "usalduskõlbmatud" valitsusliikmed. Aga küllap on see nähtus, mida on võimalik ajaga suunata, muuta. Aga kas just kümne aasta pärast juba, see sõltub paljudest detailidest...
Hea on näha, et teismeline Eesti hakkab tasapisi täiskasvanuks saama. Esimesed armumised ja pettasaamised on ära olnud, neist ühtteist kõrva taha pandud. Nüüd oleks justkui aeg iseseisvat elu elama hakata - ellu jääda ja edasi areneda. Nagu Rein Kilk eile ütles: "Homme on esmaspäev, hakkame siis tööle!" 09:00 0 comments
Minu Pärnu- ja eriti Eestimeelsus sai kinnitust täna, kui olin üks väidevalt 10 000st kohalikust, kes ajas end superilusa päikeselise ilmaga välja, et paraadi oma silmaga näha. Kui nüüd päris-päris aus olla, siis varem ei ole ma paraadi isegi mitte telekast vaadanud. Aga varem ei ole see vist ka nii tähendusrikas olnud. Kuna puhtjuhuslikult toimus kogu kaadervärk minu magamistoa akende all, siis oli kuidagi turvaline eile õhtul uinuda, kui akna taha tuhatkond meest peaproovis "Tervist härra kindral" ja "Jõudu tarvis" hõikusid:)
Ahh ma ei tea, loomulikult tuleb ennast ümbritsevasse ja eriti riiki piisava koguse kriitikameelega suhtuda, aga sellised siiralt toredad sündmused, kus on palju masinaid, millest ühe ca 5-meetrise toruga kahuri kohta üks väike poiss minu kõrval ütles: "Ooohh.. kui suur püss!", ja mundris mehi, tekitavad ikkagi südamesoojust ja uhkust. Lisaks muidugi kogu melu, mis Pärnu linna korraks kihama pani..
Ilus oled. 18:37 0 comments
Ma vist jään ikka ootama, et näha, mis kaardid Elu mulle jagab.
Uus sümpaatia Robin Thicke "Wanna Love U Girl"
She's the kinda girl you wanna marry
Scientists say that she's the second sunshine
And now my life is sweeter than berries
I guess if we have sex our love will turn to wine 16:56 1 comments
See ootamine on mõnes mõttes enesemotiveerimise üks vahenditest. Ma ei ole selline inimene, kes kardaks kohustusi ning üritaks neid selle hirmu pärast ignoreerida või edasi lükata. Mulle meeldib end vajadusel kätte võtta ja ettevõetu ära teha. Aga veel rohkem meeldib mulle ennast pärast seda premeerida...
Kui umbes kuu aega tagasi tundus, et on paha aeg, siis praegu tundub, et tsükli üks etapp hakkab läbi saama ja algamas on uus ja parem aeg. Või olen mina lihtsalt ootamas nii häid asju, et see ajab ennastki keskmisest rohkem elevile? Aga inimesed naeratavad rohkem, olen märganud.
Ma salamahti loodan, et talve ei tulegi, vaid et tuleks kevad ja päikesejänkud kontoriseinteile. 11:18 1 comments
