Ma koguaeg ootan midagi. Mõnikord mulle tundub, et minu elu koosnebki erinevatest verstapostidest, mille me ise enda jaoks püstitanud olen. Mõnikord ootan ma jõule, mõnikord sünnipäeva. Mõnikord ootan ma lõunapausi ja mõnikord ööd. Mõnikord ootan, et midagi juba ükskord läbi saaks ja mõnikord ootan, et see miski mitte mingil juhul veel läbi ei saaks. Üsna rutiinselt ootan ma kõigepealt kolmapäeva ja siis reedet, et jõuda nädalavahetuseni. Täna ootan ma homset koolitust, et neljapäev ja kallima sünnipäev tuleks juba rutem.
See ootamine on mõnes mõttes enesemotiveerimise üks vahenditest. Ma ei ole selline inimene, kes kardaks kohustusi ning üritaks neid selle hirmu pärast ignoreerida või edasi lükata. Mulle meeldib end vajadusel kätte võtta ja ettevõetu ära teha. Aga veel rohkem meeldib mulle ennast pärast seda premeerida...
Kui umbes kuu aega tagasi tundus, et on paha aeg, siis praegu tundub, et tsükli üks etapp hakkab läbi saama ja algamas on uus ja parem aeg. Või olen mina lihtsalt ootamas nii häid asju, et see ajab ennastki keskmisest rohkem elevile? Aga inimesed naeratavad rohkem, olen märganud.
Ma salamahti loodan, et talve ei tulegi, vaid et tuleks kevad ja päikesejänkud kontoriseinteile. 11:18 1 comments
