Ma vahel taban ennast imestamas, et ma tõepoolest elangi Pärnus. See jutt, mida ma juba aasta enne rääkisin, et lähen Tartust ära ja hakkan oma elu elama, ongi tõeks saanud. Kuidagi nii loogiline, aga ometi uskumatu.
Minu Pärnu- ja eriti Eestimeelsus sai kinnitust täna, kui olin üks väidevalt 10 000st kohalikust, kes ajas end superilusa päikeselise ilmaga välja, et paraadi oma silmaga näha. Kui nüüd päris-päris aus olla, siis varem ei ole ma paraadi isegi mitte telekast vaadanud. Aga varem ei ole see vist ka nii tähendusrikas olnud. Kuna puhtjuhuslikult toimus kogu kaadervärk minu magamistoa akende all, siis oli kuidagi turvaline eile õhtul uinuda, kui akna taha tuhatkond meest peaproovis "Tervist härra kindral" ja "Jõudu tarvis" hõikusid:)
Ahh ma ei tea, loomulikult tuleb ennast ümbritsevasse ja eriti riiki piisava koguse kriitikameelega suhtuda, aga sellised siiralt toredad sündmused, kus on palju masinaid, millest ühe ca 5-meetrise toruga kahuri kohta üks väike poiss minu kõrval ütles: "Ooohh.. kui suur püss!", ja mundris mehi, tekitavad ikkagi südamesoojust ja uhkust. Lisaks muidugi kogu melu, mis Pärnu linna korraks kihama pani..
Ilus oled. 18:37 0 comments
