Kui keskkooli kirjandites sai korduvalt kirjutatud sellest, kuidas inimesed on mingil hetkel oma elus justkui "elu ristteel", siis tundub, et nüüd pean oma sõnu sööma. Või noh, vähemalt olengi nüüd sellel ristteel, mulle tundub. Mõnes mõttes tekitab see tuska. Ma ei tea, kas minna edasi õppima ja vaadata, mis elu toob või viia ellu oma salajane unistus ja vaadata, mis elu toob. Või hoopis jääda paigale ja vaadata, mis elu toob. Pole nagu ühtegi juhtnööri ka peale kõhutunde. Aga see teatavasti ei ole just kõige ratsionaalsem indikaator. Mulle ei meenu, et varem oleks otsad kuidagi nii lahtised olnud, et ei oska kuskilt kinni võtta. Pärast keskkooli oli lihtne. Pärast ülikooli oli ka suhteliselt lihtne valik. Kas see ongi nüüd see koht, kus tuleb kõigest hoolimata kiirelt tegutseda ja joonele saada, et mitte eluks ajaks mitte-midagi-tegema jääda või on mul puhveraega, et mõni niidiots leida?
Ma vist jään ikka ootama, et näha, mis kaardid Elu mulle jagab.
Uus sümpaatia Robin Thicke "Wanna Love U Girl"
She's the kinda girl you wanna marry
Scientists say that she's the second sunshine
And now my life is sweeter than berries
I guess if we have sex our love will turn to wine 16:56 1 comments
