Nii, nüüd ma hakkasin ametlikult Tartut igatsema. Just seda suvist ja hommikuvärsket Tartut, kui ma Ülikooli kohvikus enne kontorisse minekut hommikust sõin ja lehti lugesin. Või kui me Lauriga seal mõnikord koosolekuid pidasime, et ühendada meeldiv kasulikuga. Ma käin tegelikult ju päris sageli Tartus, korra kuus vähemalt. Aga see Tartu, mis ma siis näen, on öine Tartu või siis laupäevane sagiv ja sibliv Tartu, mitte see poolunes suvehommikukarge Tartu.. Nii et nüüd ma ei teagi, olen ma siis pärnakas või ikkagi äraeksinud tartlane?
Eilne presidendikõne pani mõtlema. Kaasa mõtlema. Eks ta seda vist taotleski, ehkki minu mõtted jooksid tema omadest kohati teisi radu pidi. Näiteks tema pöördumine Iga Inimese poole tegemaks täna seda, et olla õnnelikum 10 aasta pärast. Õilis püüd, aga ma siiski kardan, et suurem osa lihtrahvast vastandab ennast võimule ega suuda presidendi juttu võtta kui temale enesele suunatut. Ikkagi jäävad nende kahe võimu vahele "paharettidest" parlamendiliikmed ja "usalduskõlbmatud" valitsusliikmed. Aga küllap on see nähtus, mida on võimalik ajaga suunata, muuta. Aga kas just kümne aasta pärast juba, see sõltub paljudest detailidest...
Hea on näha, et teismeline Eesti hakkab tasapisi täiskasvanuks saama. Esimesed armumised ja pettasaamised on ära olnud, neist ühtteist kõrva taha pandud. Nüüd oleks justkui aeg iseseisvat elu elama hakata - ellu jääda ja edasi areneda. Nagu Rein Kilk eile ütles: "Homme on esmaspäev, hakkame siis tööle!" 09:00 0 comments
