Ma olen kindlasti juba sulle rääkinud kui väga ma armastan hommikuid. Ma mäletan ühte neist möödunud suvest. Siis kui nädalavahetused möödusid Pärnus, aga tööpäevad veel Tartus. See kella kuuene ärasõit varahommikusest Pärnust oli üliarmas. Peaaegu tühi maantee, hommikupäike... natukene karge õhk...
Eile olin taas meeldivalt sunnitud sõitma seda sama teed, peaaegu sama varakult. Ainus vahe oli külmas ja tuules ja lumes.. Mis tegi soojas autos olemise sedavõrd nauditavamaks.
Oehh.. kui ma vaid oleks Heiti Talvik ja oskaksin seda tunnet sõnadesse panna, kas või ilma riimideta. See sama tunne, mis tekib siis, kui minna soojast voodist õue, kus on tuuline ja külm ja tahta ots ringi keerata ja tagasi teki alla pugeda. Vahe on ainult selles, et nendel mõnusatel hommikutel olen ma justkui saanudki seda teha.. Vähemalt tunne on selline. Pealegi, hommikupimedus on äärmiselt turvaline. Palju mõnusam pimedus kui seda on öö.
Ma mõtlen seda töö asja ikka veel. Et, mis suhe erinevatel inimestel oma tööga on. Ja ma mõtlen, et kui õige prooviks tööle läheneda nagu armastuselegi. Või õigemini püsisuhtele. Seal on ju ka tõuse ja mõõnasid, aga suhe jääb. Jääb sellepärast, et sa tahad, et ta jääks ning oled valmis tegema järeleandmisi mõnikord, et seda suhet armastada. Aga mitte iial end millekski sundida.. Armastada seda tööd, mida sa mõnikord vihkad. Aga ikkagi armastada.. On see võimalik?
Ma uuena tõusen tulest,
sai tuhaks mu koltuv kest.
Ma kergem udusulest
ja tugevam terasest.
Jäid lõõska vaid pehkinud jätted:
väär-mina ning eba-maailm.
Nüüd jootmas mind Kõiksuse lätted
ja silmaks mul - Kõiksuse silm.
Ja päiksekiirtega ühte
mu ihu sulab uus.
Ta üleni leegib kui lühter
ja Elu Sõna tal suus.
Viin kõikjale valgust ja rõõmu,
mu hingusest sulab hang
ja mu südamest suuri sõõmu
joob lunastust roimar ja vang.
Heiti Talvik, "Fööniks"
Priidule. 09:47 0 comments
Ma mõtlen, et kui ma suureks saan (ja võibolla lapsedki), siis seda aega ju enda jaoks enam ei ole. Paljud virisevad, et jube kiire on ja tahaks ka elu ilusate asjadega tegeleda. Näiteks ärgata hommikul ja mõelda "mis ma täna teen?". Seda enam naudin ma hetki, kui tunnen, et kõik on kontrolli all... minu enda malbe kontrolli all.
Trennisaalis tunnen endas ära enda. Selle sama, keda mäletan H. aegadest, jalgu loopimas, naermas ja ennast unustamas. Tunne on veider, sest nii palju aastaid oli see Maarja natukene justkui varjusurmas. Ja on kummastav, et ta ei ole üldse muutunud. Kui, siis hästi natuke - ta on muutunud targemaks ja paremaks.
Mind jälle paeluvad inimesed. Nad on mu Elu Armastus. Nad on minu peegel. Ma tahaks veel rohkem viitsida neid õppida, neist aru saada.
Eile ostsin esimest korda elus sekspesu, et kallimat võrgutada. Läks nagu tavaliselt. Ilma olevat ilusam:)
Meile üksikuile surm on sõber.
Surm on sõber. Hämarik on kodu.
/Heiti Talvik/ 22:04 2 comments
Siin uues töökohas on paljud kolleegid tööga kimpus. Kel ei ole aega, et päeva jooksul isegi sissetulnud meile lugeda. Kes ähvardab võtta sinise lehe, et lihtsalt puhata. Kes tuleb haigena tööle, et hommikuhämaruses laualambi valgusvihus tööd vihtuda. Kelle kohta arvatakse, et ta teeb liiga palju tööd ja et tal oleks üldse hoopis naist vaja... Mina esialgu ühtegi eelmainitet kategooriat ei esinda. Ma naudin kellast-kellani töötamist. Silmas pean töötamist, mitte passimist. Mulle meeldib, kui ma suudan selle töötamiseks ettenähtud aja jooksul olla konstruktiivne ja tulemuslik. Ja mulle meeldib minna töölt koju ning unustada isegi ära, mis projektid mul käsil on. Ma siiralt loodan, et selline suhtumine on eluviisi küsimus ning töö-hoolikuks olemine ei ole nakkav katk. Eriti veel, kui tegemist on suures plaanis siiski riigitööga. Vähemalt on mul taipu juba praegu näha, kuidas elavad oma elu teised, et siis ise kindlasti mitte nendesuguseks muutuda:)
Täna on alles teisipäev, aga mina ootan.. ma ei tea mida. Ma tegelikult ootan, et oleks juba kaks aastat möödas ja mul oleks aeg uus töökoht valida. Hehe.. See tähendaks, et ma oleks selle aja peale siit kohast kõik oma vajalikud tarkused kokku kraapinud ning saaksin neid rakendada mõnes tasuvamas ja mulle rohkem rahuldustpakkuvamas kohas. Mul on oma unistused, aga nendest ma ei räägi.
Aga lühemas perspektiivis hakkavad jõulud jälle lähenema. Kas ma sellest juba rääkisin? Natuke vist mõni aeg tagasi tegin juttu. Et tulevad teistmoodi jõulud.. Eks näis. Pea on ikka veel paks ja mul on Orbit Dropsi üledoos! 15:25 0 comments
Tegelikult võib öelda, et minu nädalavahetus algas juba neljapäeval, mil õnnestus käia Fantoomi eelesietendusel. Ei miskit orgastilist, aga ühtegi halba sõna ka ei ütle. Ehk mängis rolli asjaolu, et tegemist ei olnud siiski veel päris etendusega, ehkki saal oli välja müüdud. Ka pidi Tõnis Mägi tervislikel põhjustel tol korral kõrvale jääma, millest on äraütlemata kahju. No ja ma tegelikult ei näinud oma 24. reast näitlejate nägusid. Ja veidi oli pettumuseks ka see, et tegemist ei ole ju Webberi Ooperifantoomiga... Chalice oli müstiline, ehkki natuke tuim. Aga võibolla oligi tema Fantoom selline. Vilgats on omas elemendis geniaalne. Ahjaa, Linnahalli tualettruumid pakuvad kerget šokiteraapiat, kui tahad igapäeva rutiini veidi õlgadelt raputada.
Tants, jõusaal, spa, film, raamat, kreemid, küünlad, pikk uni... täiesti geniaalne. Täna loodan juba kallima kaisus uinuda.
I may be mad
I may be blind
I may be viciously unkind
But I can still read what you're thinking 19:20 0 comments
Keegi kuskil hiljuti ütles ka, et eestlastele tegelikult meeldib aastaaegade vaheldumine, hoolimata sellest, et üleminekud võivad küllaltki valulikud olla. Aga kui esimene lumi on ühe ööga autodele ja väravapostidele valged mütsid pähe potsatanud või kui ma tunnen väljas esimest korda "kevadelõhna", siis võtab see südame alt soojaks küll. Ja tegelikult on ju sügis ka vapustavalt ilus...
Igal aastal on jõulud toimunud samade traditsioonide kohaselt esmalt kodus vanematega ning seejärel sugulastega Võrtsu ääres. Hing ihkab natuke muutust ja tundub, et sel aastal saabki kõik olema teistsugune. Näis.
Töö juures tunnen end asjalikult. Kaks korda olen pidanud ka pisaraid neelama ja see oli päris kibe. Praeguseks on vimm raugenud ja asi ei tundugi enam nii traagiline, et seda siia üles tähendada. Eks see ole see suures organisatsioonis töötamine, kus kõik on isiksused suure algustähega. Sellegipoolest püüan ennast selliselt kasvatada, et koostöö sujuks ka kõige veidramate või vastumeelsematega neist.
Täna on tööpäev õnneks lühem, sest ees ootab Fantoomi eelesietendus Linnahallis. Hea vaheldus kodusele Pärnule. Ja homme on juba reede... 13:24 0 comments
