Ma olen kindlasti juba sulle rääkinud kui väga ma armastan hommikuid. Ma mäletan ühte neist möödunud suvest. Siis kui nädalavahetused möödusid Pärnus, aga tööpäevad veel Tartus. See kella kuuene ärasõit varahommikusest Pärnust oli üliarmas. Peaaegu tühi maantee, hommikupäike... natukene karge õhk...
Eile olin taas meeldivalt sunnitud sõitma seda sama teed, peaaegu sama varakult. Ainus vahe oli külmas ja tuules ja lumes.. Mis tegi soojas autos olemise sedavõrd nauditavamaks.
Oehh.. kui ma vaid oleks Heiti Talvik ja oskaksin seda tunnet sõnadesse panna, kas või ilma riimideta. See sama tunne, mis tekib siis, kui minna soojast voodist õue, kus on tuuline ja külm ja tahta ots ringi keerata ja tagasi teki alla pugeda. Vahe on ainult selles, et nendel mõnusatel hommikutel olen ma justkui saanudki seda teha.. Vähemalt tunne on selline. Pealegi, hommikupimedus on äärmiselt turvaline. Palju mõnusam pimedus kui seda on öö.
Ma mõtlen seda töö asja ikka veel. Et, mis suhe erinevatel inimestel oma tööga on. Ja ma mõtlen, et kui õige prooviks tööle läheneda nagu armastuselegi. Või õigemini püsisuhtele. Seal on ju ka tõuse ja mõõnasid, aga suhe jääb. Jääb sellepärast, et sa tahad, et ta jääks ning oled valmis tegema järeleandmisi mõnikord, et seda suhet armastada. Aga mitte iial end millekski sundida.. Armastada seda tööd, mida sa mõnikord vihkad. Aga ikkagi armastada.. On see võimalik?
Ma uuena tõusen tulest,
sai tuhaks mu koltuv kest.
Ma kergem udusulest
ja tugevam terasest.
Jäid lõõska vaid pehkinud jätted:
väär-mina ning eba-maailm.
Nüüd jootmas mind Kõiksuse lätted
ja silmaks mul - Kõiksuse silm.
Ja päiksekiirtega ühte
mu ihu sulab uus.
Ta üleni leegib kui lühter
ja Elu Sõna tal suus.
Viin kõikjale valgust ja rõõmu,
mu hingusest sulab hang
ja mu südamest suuri sõõmu
joob lunastust roimar ja vang.
Heiti Talvik, "Fööniks"
Priidule. 09:47 0 comments
