Mulle tundub, et olen oma eluga praegu heas faasis. Seda just iseendaga olemise ja igapäevategevuste mõttes. Mul on piisavalt aega, et teha oma tööd, aga mul on ka aega, et tantsida, käia raamatukogus luusimas ja kodus olla. Millal sina viimati näiteks raamatukogus käisid? Eeldusel muidugi, et sulle raamatud meeldivad.
Ma mõtlen, et kui ma suureks saan (ja võibolla lapsedki), siis seda aega ju enda jaoks enam ei ole. Paljud virisevad, et jube kiire on ja tahaks ka elu ilusate asjadega tegeleda. Näiteks ärgata hommikul ja mõelda "mis ma täna teen?". Seda enam naudin ma hetki, kui tunnen, et kõik on kontrolli all... minu enda malbe kontrolli all.
Trennisaalis tunnen endas ära enda. Selle sama, keda mäletan H. aegadest, jalgu loopimas, naermas ja ennast unustamas. Tunne on veider, sest nii palju aastaid oli see Maarja natukene justkui varjusurmas. Ja on kummastav, et ta ei ole üldse muutunud. Kui, siis hästi natuke - ta on muutunud targemaks ja paremaks.
Mind jälle paeluvad inimesed. Nad on mu Elu Armastus. Nad on minu peegel. Ma tahaks veel rohkem viitsida neid õppida, neist aru saada.
Eile ostsin esimest korda elus sekspesu, et kallimat võrgutada. Läks nagu tavaliselt. Ilma olevat ilusam:)
Meile üksikuile surm on sõber.
Surm on sõber. Hämarik on kodu.
/Heiti Talvik/ 22:04 2 comments
