Eile pandi Pärnus jõulukuusk üles. Ma tean, sest see on mu magamistoa aknast hästi näha. Mis tähendab, et järelikult ei ole jõulud enam kaugel. Uue aasta kalender-märkmik on ka juba olemas, mis omakorda tähendab, et ka aastavahetus on varsti käega katsutav. Natuke uskumatu, sest alles oli suvi ja uus kodu ja uus töö...
Keegi kuskil hiljuti ütles ka, et eestlastele tegelikult meeldib aastaaegade vaheldumine, hoolimata sellest, et üleminekud võivad küllaltki valulikud olla. Aga kui esimene lumi on ühe ööga autodele ja väravapostidele valged mütsid pähe potsatanud või kui ma tunnen väljas esimest korda "kevadelõhna", siis võtab see südame alt soojaks küll. Ja tegelikult on ju sügis ka vapustavalt ilus...
Igal aastal on jõulud toimunud samade traditsioonide kohaselt esmalt kodus vanematega ning seejärel sugulastega Võrtsu ääres. Hing ihkab natuke muutust ja tundub, et sel aastal saabki kõik olema teistsugune. Näis.
Töö juures tunnen end asjalikult. Kaks korda olen pidanud ka pisaraid neelama ja see oli päris kibe. Praeguseks on vimm raugenud ja asi ei tundugi enam nii traagiline, et seda siia üles tähendada. Eks see ole see suures organisatsioonis töötamine, kus kõik on isiksused suure algustähega. Sellegipoolest püüan ennast selliselt kasvatada, et koostöö sujuks ka kõige veidramate või vastumeelsematega neist.
Täna on tööpäev õnneks lühem, sest ees ootab Fantoomi eelesietendus Linnahallis. Hea vaheldus kodusele Pärnule. Ja homme on juba reede... 13:24 0 comments
