Kop-kop-kop koputab kopakas mu uksele... Tegelikult on see veidi pseudo-kopakas. Viisakusest teiste vastu, kes ka ülikooli lõpetavad?:) Ma tahan, et kool saaks ometi juba läbi. Aga mida lähemale see jõuab, seda rohkem kardan ma seda, mis saab pärast. Ma ei julge kodus enam isegi küsida, et mis meist saab.. Aga ma tean ju, et saab:)
Viimasel ajal on kõik kuidagi vaikseks jäänud. Sõbrad, kes olid, on ära kadunud. Päriselt. Nii ära kadunud, et ma keeldun neile helistamast. Loomulikult ma igatsen, aga pettumus on veel liiga suur. Ma üldiselt ei ole selline viriseja, aga kohustused ja tegematajätmised rusuvad nii, et see teeb mind ebameeldivaks inimeseks. Mulle ei meeldi, kui inimesed mulle närvidele käivad, sest ma ju armastan inimesi. Aga mitte täna.
Pealegi on armastamiseks liiga palav... 21:46 0 comments
Tõeline laupäev, üle pika aja. Õhtul veel mõned kohtingud ja homme on jälle päev. Elu on ikkagi elamist väärt, ehkki kallimata pole see pooltki nii armastusväärne. 16:02 0 comments
Kindlasti on see hea vaheldus õppimisele. Nüüd on mul baka nii valmis, et saatsin juhendajale .pdf formaadis ja lõpuni viimistletud töö, et ta ei saaks enam parandusi teha:) Tema viimased kommentaarid olid head, mis langetasid hiiglasuure murekoorma minu väikeselt südamelt. Minust ongi saanud kirjutamistehas, kes vorbib uurimusi lõdva randmega kirjutada. Aga nüüd on juba kopakas. Ma kardan seda viimast ja kõige raskemat. Lõpp on uskumatult lähedal. Justnimelt uskumatult, ma isegi ei julge uskuda. Isegi sellele mõeldes hakkavad liblikad mu kõhus tiiba ripsutama:) Suve ootan, aga mitte liiga palju, sest ees ootab järjekordne suvi, kui kallim on teises linnas.
Oehh... 09:11 0 comments
See on umbes see sama, millest Chalice aru on saanud:
/ kuigi on igal yhel enda asjad ajada / on nad k6ik selles osa / moodustades rahva / nad on minu inimesed / ja mina olen nende oma / l2hen vooluga kaasa
Ma mõtlesin selle peale ka siis, kui inimesed mässasid Tallinnas. See on see tunnetusetasand, kus eestlased on ühel tasemel ja ilma sõnadeta on meil samad mõtted ja tunded. Mulle meeldib, et eestlastel, nagu teistelgi, on see miski - see x-faktor - mis on ainult eestlastel. See imeõhukene tunne, mis tekitab üle pika aja kodust ära olles tahtmise lennujaamas maad suudelda. Me ei tee seda, sest meil pole see kombeks, aga meil on väga raske varjata rõõmu, kui oleme jälle kodus. See on see sama asi, mis siin:
Head olen näind ja paha,
mõnda jõudsin kaota,
mõnda elus jätta maha -
sind ei iial unusta!
Kui sulle tundub, et ma panen segast, siis mine ole aastakene ära ja tule tagasi. Tegelikult piisab ka kahest kuust. Või sõida üksinda autos, vahetult enne päikeseloojangut, Liisi Koikson ja "Väike järv" ja roosa-sinistes toonides Võrtsjärv, kust V. enam tagasi ei tulnud. Siis äkki tunned, mis Chalice'i inspireeris.. või Koidulat.
Eesti - isegi ilma Eurovisioonita armas:)
18:26
1 comments
Teine vaatepilt oli hoopis ilusam. Oled sa kunagi näinud Lolitat? Ma ei pea silmas filmi või raamatukaant, vaid päris Lolitat. Mina nüüd olen. Ta istus bussis, minust pingirida tagapool. Peas Isadora Duncan'lik õlasall, väga lapselikku keha kattis napp särk ja veel napim miniseelik. Kuid see ei tundunud odav ja pealiskaudne. Pikad, musta säärega saapad tasakaalustasid muidu nappi riietust. Aga see hooletu tähelepanelikkus mõjus. Geniaalne.
Minus endas on aga viimasel ajal pead tõstnud väike sadomaso armastus elu vastu. Ma lausa naudin seda, et veel viimased nädalad on pea täis koolimõtteid. Mulle meeldib, et mul ei ole raha, sest mul ei ole aega tööl käia. Ma kaifin isegi seda, kui kallimaga tülitseme ja see mind nii üüratult kurvastab. Miks see kõik nii on? Sest ma tean, et see kõik saab ju ükskord otsa. Kunagi on kõik hoopis teisiti ja mulle meeldib, et ma oskan juba täna ära tabada hetki, mida ma tulevikus igatsema hakkan. Ja nüüd ma istun juba nädalaid mõnuga raamatukogus ja naudin, naudin, naudin... 11:26 0 comments
