Möödunud nädalal nägin ma kahte täiesti geniaalset vaatepilti. Esiteks rajult rokkivaid Soome turiste, kellel käsil juba pea kolmas noorus. See, kuidas nad lava ees juukseid loopisid ja näppu viskasid oli nii õõvastavalt geniaalne, et laval toimunu kaotas hetkeks minu jaoks igasuguse tähtsuse.
Teine vaatepilt oli hoopis ilusam. Oled sa kunagi näinud Lolitat? Ma ei pea silmas filmi või raamatukaant, vaid päris Lolitat. Mina nüüd olen. Ta istus bussis, minust pingirida tagapool. Peas Isadora Duncan'lik õlasall, väga lapselikku keha kattis napp särk ja veel napim miniseelik. Kuid see ei tundunud odav ja pealiskaudne. Pikad, musta säärega saapad tasakaalustasid muidu nappi riietust. Aga see hooletu tähelepanelikkus mõjus. Geniaalne.
Minus endas on aga viimasel ajal pead tõstnud väike sadomaso armastus elu vastu. Ma lausa naudin seda, et veel viimased nädalad on pea täis koolimõtteid. Mulle meeldib, et mul ei ole raha, sest mul ei ole aega tööl käia. Ma kaifin isegi seda, kui kallimaga tülitseme ja see mind nii üüratult kurvastab. Miks see kõik nii on? Sest ma tean, et see kõik saab ju ükskord otsa. Kunagi on kõik hoopis teisiti ja mulle meeldib, et ma oskan juba täna ära tabada hetki, mida ma tulevikus igatsema hakkan. Ja nüüd ma istun juba nädalaid mõnuga raamatukogus ja naudin, naudin, naudin... 11:26 0 comments
