Mulle ei ole kunagi jooksmine meeldinud. Kahtlemata aitas sellele kaasa keskkooliaegsed kehalise tunnid, kus pidi hinde peale jooksma 500 meetrit, nii et veremaitse suus ja süda tahab läbi kõri välja ronida. Esimest korda, kui pooleldi oma soovil jooksin, oli jõusaalis. Alguses 15 minutit, siis juba 20 ja nii edasi. Loomulikult ei saa võrrelda jooksmist lindil jooksmisega vabas õhus. Lindil on kahtlemata mõnusam. Eriti veel, kui ajastada see nii, et samal ajal saaks vaadata Vapraid ja Ilusaid:) Aga tead mis.. Ma kahtlustan, et ka minust võib saada tervisejooksja. Mitte muidugi selline, kes teeb iga päev ühe 10-kilomeetrise ringi, aga hoopis selline, kes paneb klapid pähe, kuulab oma lemmikuid ja tiksub tasa-tasa Tamme stadka ringe mööda...
Kindlasti on see hea vaheldus õppimisele. Nüüd on mul baka nii valmis, et saatsin juhendajale .pdf formaadis ja lõpuni viimistletud töö, et ta ei saaks enam parandusi teha:) Tema viimased kommentaarid olid head, mis langetasid hiiglasuure murekoorma minu väikeselt südamelt. Minust ongi saanud kirjutamistehas, kes vorbib uurimusi lõdva randmega kirjutada. Aga nüüd on juba kopakas. Ma kardan seda viimast ja kõige raskemat. Lõpp on uskumatult lähedal. Justnimelt uskumatult, ma isegi ei julge uskuda. Isegi sellele mõeldes hakkavad liblikad mu kõhus tiiba ripsutama:) Suve ootan, aga mitte liiga palju, sest ees ootab järjekordne suvi, kui kallim on teises linnas.
Oehh... 09:11 0 comments
