Kop-kop-kop koputab kopakas mu uksele... Tegelikult on see veidi pseudo-kopakas. Viisakusest teiste vastu, kes ka ülikooli lõpetavad?:) Ma tahan, et kool saaks ometi juba läbi. Aga mida lähemale see jõuab, seda rohkem kardan ma seda, mis saab pärast. Ma ei julge kodus enam isegi küsida, et mis meist saab.. Aga ma tean ju, et saab:)
Viimasel ajal on kõik kuidagi vaikseks jäänud. Sõbrad, kes olid, on ära kadunud. Päriselt. Nii ära kadunud, et ma keeldun neile helistamast. Loomulikult ma igatsen, aga pettumus on veel liiga suur. Ma üldiselt ei ole selline viriseja, aga kohustused ja tegematajätmised rusuvad nii, et see teeb mind ebameeldivaks inimeseks. Mulle ei meeldi, kui inimesed mulle närvidele käivad, sest ma ju armastan inimesi. Aga mitte täna.
Pealegi on armastamiseks liiga palav... 21:46 0 comments