kolmapäev, aprill 27, 2005  

Pärast seda, kui ma olin eile kolm tundi vesipiibult süütust võtnud ja hiljem üliaktiivse treeneri käe all lihaseid närvi ajanud, ei taha tuim valu jalgadest ja üleüldine rammestus kehast kuidagi lahkuda. Päev on alles rakuke. Nii palju on vaja teha. Minu kujuteldav to do list on otsast otsani täis kirjutet, deadline'id muudkui lähenevad. Plaanid on suuremad kui elu ise. Nagu tavaliselt. Lisaks kõigele on vaja koer ümber kasvatada ja vanaema elulugu kirja panna.. 10:49 0 comments

neljapäev, aprill 21, 2005  

Täiesti uskumatu, et ma unustasin mainida ühte ilusat asja. Nimelt, nädal ja mõned päevad peale on möödas sellest, kui mu vennal ja tema armsal abikaasal sündis väike plika, kellel nime veel pole. Neid nähes tekkis selline äraütlemata suur soov ise kunagi oma last sel moel armastada. Olen mõningal määral saanud seda harjutada Loorberitega pärjatud plika peal. Nii vahva on jälgida kedagi nii jõudsasti kasvamas, arenemas. Absoluutselt taibukas noor neiu, kusjuures tal on äraütlemata hea huumorimeel. Ja ma ei väsi teda vaatamast, kui ta magab.. Muidugi teeb ta lollusi ja küsib rumalaid küsimusi. Eriti ärritab mind, kui ta küsib neid lihtsalt küsimise pärast. Sest vastust ta ju tegelikult teab.. Ükskord tuli ta lasteaiast ja teatas võidukalt: mina kivikuningas, sina sitalabidas! No oli naljakas, aga ei saa ju naerda ka, sest see inspireeriks teda veelgi:)
Aga lapsed on vahvad. Eriti enda omad. Ma arvan. Tehke neid ja hoidke neid.

Supp on valmis. 17:03 0 comments

pühapäev, aprill 17, 2005  

Jälle olen jõudnud sinnamaale, kus olen absoluutselt kõiges, mis mind puudutab, äraootaval seisukohal. Mis saab koolist? Mis saab südamest? Mis saab suvest? Mis saab tööst? Mis saab minust?
Aga ma naudin seda tunnet, seda teadmatust. Mida enam päevi õhtusse saadan, seda rohkem kaifin elu ja tema nippe mulle vastu näppe anda. Olen peaaegu täielikult loobunud unistamisest. Mitte pessimismist, vaid just vastupidi - lootusest. Tahaks oma telefonidispleile tagasi neid vanu nimesid, kes kunagi palju rohkem helistasid.. Tahaks tunda juba lõpuks ometi, et elu usaldab mind. Aga see usaldus tuleb ära teenida. Eelkõige aususe ja kompetentsiga. Ausus enese suhtes. Teiste vastu aus ei pea olema. Kui just ennast ära lubanud ei ole. Ja kompetents eriala suhtes. Minu lemmikud praegu on Avalik eetika ja Euroopa Liit. Absoluutsed lemmikud.
Kui ma oma viimasel tööintervjuul käisin, siis avastasin end rääkimas sellest, kuidas elul on kombeks neid kõikse paremaid kaarte ühel ajahetkel ette sööta. Ja kuidas siis astub mängu inimene ning teeb valiku ühe, teise või mõlemi kasuks. Augustis, kui ma ära sõidan, ei saa ma minna oma täditütre pulma. Ja sellest on siiralt kahju. Ma ei olegi kunagi üheski pulmas käinud. Nukker, eksole?

Keha igatseb.. 22:10 0 comments

pühapäev, aprill 10, 2005  

Ma tantsin nagu kedagi poleks seal, ehkki sina mind vaatad. Ma naeratan unes, sest tean, et vaatad mind magamas. Ma lasen seebivahul üle oma selja joosta, sest tean, et sa näed seda.
Ma teen ise endast sulle muusa... 21:14 0 comments

kolmapäev, aprill 06, 2005  

Ma olen umbes täpselt mitu korda tegelikult vahepeal sissekandeid kirjutama hakanud, aga millepärast pole ma lõpp-punkti nendega jõudnud. Aga mõnikord juhtuvad Sinu elus sellised asjad, mis oleks väärt kirjutamist küll, aga käsi kohe mitte ei tõuse seda tegema. Ja siis lamad voodis, kuulad tänavalt tulevaid hääli, mängid varjudega seinal.. Nii palju on teha, et kuskilt ei oska alustadagi. Alati alles siis, kui edasi lükata enam ei saa. Nagu praegu, kui mul on pool päeva läbi ning üks kahest esseest valmis ning teine ootab alles eostamist. Mis sa arvad, kas tähtaeg on homme kell 1215 või ei ole? Siiralt tahtsin täna seminari jõuda, aga mingi kahtlane asi, mis valu teeb ja mis hästi liikuda ei võimalda, on mind tooli aheldanud. Õnneks juhtus see olema arvutitool..
Aga halvas on ka head. Ma tõeliselt nautisin läbi msn-i seksuaalterminoloogia üle arutamist koos kutiga, keda päriselus kohanud vaid korra. Selline absurdimaik annab minu arust asjadele magusat vürtsi juurde. Aga ausalt - see oli kooli tarbeks!
Koolist veel rääkides, siis alates sügisest, kui midagi vahele ei tule, saan ma blogisse hakata kirjutama kolumni "minu elu haagis". Näis. Can't wait.
Kevadetunne on sees. Süda on ribadeks nagu tavaliselt, aga kuidagi nii, et ma seda eriti tähele ei pane. Seega, kui lähtuda teadmisest "targem annab järele", siis piisavalt pika ignoreerimise peale annab süda vast järele ning kasvab ehk jälle üheks tükiks kokku. Mida arvad sina?

Sünnipäev tulemas. Kingitused ja printsid. Kevadelõhn ja kahekümnes eluaasta. Tita. 16:03 0 comments