Täiesti uskumatu, et ma unustasin mainida ühte ilusat asja. Nimelt, nädal ja mõned päevad peale on möödas sellest, kui mu vennal ja tema armsal abikaasal sündis väike plika, kellel nime veel pole. Neid nähes tekkis selline äraütlemata suur soov ise kunagi oma last sel moel armastada. Olen mõningal määral saanud seda harjutada Loorberitega pärjatud plika peal. Nii vahva on jälgida kedagi nii jõudsasti kasvamas, arenemas. Absoluutselt taibukas noor neiu, kusjuures tal on äraütlemata hea huumorimeel. Ja ma ei väsi teda vaatamast, kui ta magab.. Muidugi teeb ta lollusi ja küsib rumalaid küsimusi. Eriti ärritab mind, kui ta küsib neid lihtsalt küsimise pärast. Sest vastust ta ju tegelikult teab.. Ükskord tuli ta lasteaiast ja teatas võidukalt: mina kivikuningas, sina sitalabidas! No oli naljakas, aga ei saa ju naerda ka, sest see inspireeriks teda veelgi:)
Aga lapsed on vahvad. Eriti enda omad. Ma arvan. Tehke neid ja hoidke neid.
Supp on valmis. 17:03 0 comments
