Jälle olen jõudnud sinnamaale, kus olen absoluutselt kõiges, mis mind puudutab, äraootaval seisukohal. Mis saab koolist? Mis saab südamest? Mis saab suvest? Mis saab tööst? Mis saab minust?
Aga ma naudin seda tunnet, seda teadmatust. Mida enam päevi õhtusse saadan, seda rohkem kaifin elu ja tema nippe mulle vastu näppe anda. Olen peaaegu täielikult loobunud unistamisest. Mitte pessimismist, vaid just vastupidi - lootusest. Tahaks oma telefonidispleile tagasi neid vanu nimesid, kes kunagi palju rohkem helistasid.. Tahaks tunda juba lõpuks ometi, et elu usaldab mind. Aga see usaldus tuleb ära teenida. Eelkõige aususe ja kompetentsiga. Ausus enese suhtes. Teiste vastu aus ei pea olema. Kui just ennast ära lubanud ei ole. Ja kompetents eriala suhtes. Minu lemmikud praegu on Avalik eetika ja Euroopa Liit. Absoluutsed lemmikud.
Kui ma oma viimasel tööintervjuul käisin, siis avastasin end rääkimas sellest, kuidas elul on kombeks neid kõikse paremaid kaarte ühel ajahetkel ette sööta. Ja kuidas siis astub mängu inimene ning teeb valiku ühe, teise või mõlemi kasuks. Augustis, kui ma ära sõidan, ei saa ma minna oma täditütre pulma. Ja sellest on siiralt kahju. Ma ei olegi kunagi üheski pulmas käinud. Nukker, eksole?
Keha igatseb.. 22:10 0 comments
