Ma olen umbes täpselt mitu korda tegelikult vahepeal sissekandeid kirjutama hakanud, aga millepärast pole ma lõpp-punkti nendega jõudnud. Aga mõnikord juhtuvad Sinu elus sellised asjad, mis oleks väärt kirjutamist küll, aga käsi kohe mitte ei tõuse seda tegema. Ja siis lamad voodis, kuulad tänavalt tulevaid hääli, mängid varjudega seinal.. Nii palju on teha, et kuskilt ei oska alustadagi. Alati alles siis, kui edasi lükata enam ei saa. Nagu praegu, kui mul on pool päeva läbi ning üks kahest esseest valmis ning teine ootab alles eostamist. Mis sa arvad, kas tähtaeg on homme kell 1215 või ei ole? Siiralt tahtsin täna seminari jõuda, aga mingi kahtlane asi, mis valu teeb ja mis hästi liikuda ei võimalda, on mind tooli aheldanud. Õnneks juhtus see olema arvutitool..
Aga halvas on ka head. Ma tõeliselt nautisin läbi msn-i seksuaalterminoloogia üle arutamist koos kutiga, keda päriselus kohanud vaid korra. Selline absurdimaik annab minu arust asjadele magusat vürtsi juurde. Aga ausalt - see oli kooli tarbeks!
Koolist veel rääkides, siis alates sügisest, kui midagi vahele ei tule, saan ma blogisse hakata kirjutama kolumni "minu elu haagis". Näis. Can't wait.
Kevadetunne on sees. Süda on ribadeks nagu tavaliselt, aga kuidagi nii, et ma seda eriti tähele ei pane. Seega, kui lähtuda teadmisest "targem annab järele", siis piisavalt pika ignoreerimise peale annab süda vast järele ning kasvab ehk jälle üheks tükiks kokku. Mida arvad sina?
Sünnipäev tulemas. Kingitused ja printsid. Kevadelõhn ja kahekümnes eluaasta. Tita. 16:03 0 comments
