Minu sees on üks sõelamoodi asi, mis filtreerib ära selle saasta, mis väljast tuleb. Noh, pahad asjad - ütlemata jäänud sõnad, öeldud sõnad, kurjad pilgud, kurvad mälestused, ebaõnnestumised, tülikad naabrid, "elu õpetab" hetked jne. Aga mõned kohad minu nn. sõelas on umbes, ei lase endast midagi läbi. Ja sealsamas toimub ka teatav lumepalliefekt, kuna üks ummistus annab soodsa pinnase järgmise tekkeks jne. Ja kui ma ärritun, siis ikka üdini ja täielikult. Hetkeks. Mitte iial ei vihka ma kedagi ega midagi üle poole tunni. Kuidagi lahtub ära minus nagu komm suus. Sulab. Ja kaob.
Ent veider on see, et mind ei ärrita niiväga sellised "tähtsad" asjad, vaid ikka pisi-pisikesed, ainult mind ennast puudutavad asjad. Näiteks, kui ma ei saa bussis istuma just selle inimese kõrvale, kuhu algselt ennast vaimusilmas istuma olin sättinud. Või kui raamatukogus keegid minu lähedal oma armastust füüsiliselt väljendada püüavad. Või kui mul läheb eksamil olles meelest loetelu viimane punkt, kuna olin ametis eelnevate punktide kirja panemisega. Eriti aga kui Monika Salu suudab presentatsioonil kirjutada sõna materiaalne jotiga. See ajab mind marru. Ja siis valutab terve minu maailm...
Üldsegi meeldiks mulle rohkem, kui minu maailm ei lähtuks nii palju minust endast. Kui inimeste maailmad ei lähtuks nii palju nendest endist.. Tundub, et siis oleks kuidagi palju kergem endaga selles samas keskkonnas hakkama saada. Elada nii, et minu isiksus mulle ette ei jääks..
Kas ei ole nii, et inimene kiindub sellesse, mille ta ära tunneb? Just see äratundmisrõõm paneb emotsioonidele piirid. Ja pole vahet mille või millest äratundmine toimub. Olgu see minevikust, igatsusest või ihast. Aga kas ei ole siis seesama äratundmiskaif seotud inimese enesepõhise lähenemisega maailmale?
Aaa õige.. jõulud ka ju. Esimene tunne selle nähtuse suunas tekkis täna, 23. detsembril kell seitse õhtul, kui ma Stuudio jõulupeole vaikselt sisse vajusin nii, et vaid vähesed seda märkasid. Seesama mandariinilõhn, soojus ju esinemisvideod.. Aga minu kirg ei olnud seal minuga kaasas. Olid kallistused, kogemata ära söödud Sireli piparkook ja Maia. Kas teadsid, et Maia oli Kreeka mütoloogias titaan Atlantise tütar, üks Zeusi armastatuid ja Hephaistose ema? Enam ei imesta ma selle naise jõu üle..
Eks need Jõulud Minu Sees tule homme..
01:35 0 comments
Ma ei viitsi eriti teiste rõõmudest vaimustuda, rääkimata kurbusest end trööstida. Samas - ma ei pea enda omadest ka. Sellised igapäevarõõmud- ja pettumused on vahvad, aga mingid suuremad tekitaksid vaid asjatut nihelemist. Need asjad, millesse ma enda isiklikus lähiajaloos (on mul üldse mingit muud??) siiralt tungisin ja kõiki koode lahti püüdsin murda, on absoluutselt ebaoluliseks ja ebahuvitavaks muutunud. Samas on tekkinud tahtmine muuta oma mõistmist. Oma seda, kuidas ma asju enda ümber näen ja tõlgendan. Mingil fiktiivsel moel tükk-tüki haaval teha endast keegi teistsugune. Just nendelt lähenemistelt elule, mis mulle seni väga omased on olnud. Aga see ei ole eesmärk omaette. Eesmärk on elada. Eelkõige ära elada. Alles siis lisanduvad kvalitatiivsed nüansid. Ja need tekivad tavaliselt kell üks öösel, kui normaalsed inimesed magavad ja on msnist ilma head ööd ütlemata lahkunud. Aga minu uus mina ju ainult naeratab selle peale ja meenutab, kuidas ta eile...
See, kuidas A. mu jalga katsus, oli veider. Veider selle kõige kergemas tähenduses.
01:24 0 comments
No ja kui ma hommikul oma öistest seiklustest teistele räägin, siis tunduvad need haiglaslikult tobedad ja absoluutselt naljakad. Aga miks ma neid siis öösel nii kardan?
Täna öösel ma igatahes seletasin ühele väikesele poisile, miks ei ole hea nii noorelt liimi nuusutada ja üks tuttavatuttav jäi bussi alla....? What's with that? Ma arvan, et mul oleks vaja minna kusagile hinge puhastama...
Kui eile Kursaõe juures käisin, siis tekkis täiesti tühja koha peale seletamatu Annelinna-igatsus. Ainult mina suudan igatseda läbikostvaid seinu, 1-dollari-vaadet, venekeelset õuemüra.. Eks ma jõudsin seal 12 aastaga nii ära harjuda. Mu praegune kodu on igatahes kodusem, aga seda seestpoolt. Keskkonna suhtes oli ja vist ka jääb Annelinn kodusemaks, nii traagiline kui see ka pole.
"So Damn Beautiful" - Polaroid
13:31 0 comments
Ma usun, et need, kes mind loevad, on aja jooksul minuga koos arenenud. Seega eeldan, et nad ei eelda, et ma neile oma Inglismaareisist reportaaži teeksin.
Meeldejäävaid hetki oli kohati liialt palju. Seekord ei olnud peamine mitte tahe, vaid teadmine. Neid hetki on jõle vähe, tead. Selliseid, mille väärtust on võimalik hinnata juba nende toimumise hetkel. Mitte hiljem, valu- või rõõmuagoonias. Selline vaikne äraolemine ja oma pisikeste igapäevaunistuste elluviimine..
Ma ei tea, miks britid mulle meeldivad. Aga eestlastega võrreldes on inglased siiski avatumad ja näiliselt temperamentsemad. Ja sellepärast nad mulle meeldivad. Ehk on minu isiklikud kontaktid olnud lihtsalt juhuslikult meeldivad, ehk on mu teadmised liialt primitiivsed, kuid just nendele ma oma arvamuses tuginen. Ma natuke isegi pettusin selles, et punajuukselisi britipoisse nii vähe näha oli.
Vaid ühel korral oli tahtmine nutta, kuid selle hetke segas totaalselt ära see
Londoni tänavate lõhn, Little Britain, uksed, dialekt, piimaga tee, bagles, metroojaamad..
Umbes poolteist kuud tagasi võtsin kätte ja hakkasin suure entusiasmiga korraldama klassikokkutulekut. Silme ees oli lumine Otepää, kuum tee, saun ja kõik need kallid ja vähem kallid, kes minuga koos esimesest klassist peale koos on olnud. Ka need, kes vahepeal kuhugi kadusid. Tead küll, alati on selliseid inimesi, kes sinu jaoks ühel hetkel lihtsalt haihtuvad. Novot, mina otsisin nad üles. Ja suurim heameel oli tõdeda, et nad on täitsa olemas. Kuid aeg-ajalt suudab inimeste apaatsus mind siiski helehalliks vihastada. Tekib tahtmine neid lüüa, neid raputada, neid elule äratada, tegudele manitseda. Kuid siis avastan, et “kes olen mina, et..” Tead küll seda tunnet. Ja nii olen ma saatnud umbes 160 maili lihtsalt selleks, et teada saada, kes on tulijad. Aitäh neile kahekümnele, kes vastata viitsisid.
Aga üritus ei ole läbikukkunud. Sest minu hing on visa nagu Bruce Willisel. Ja armastab ka neid, keda tegelikult üldse ei armasta. Mõistad?
01:12 0 comments
