Minu sees on üks sõelamoodi asi, mis filtreerib ära selle saasta, mis väljast tuleb. Noh, pahad asjad - ütlemata jäänud sõnad, öeldud sõnad, kurjad pilgud, kurvad mälestused, ebaõnnestumised, tülikad naabrid, "elu õpetab" hetked jne. Aga mõned kohad minu nn. sõelas on umbes, ei lase endast midagi läbi. Ja sealsamas toimub ka teatav lumepalliefekt, kuna üks ummistus annab soodsa pinnase järgmise tekkeks jne. Ja kui ma ärritun, siis ikka üdini ja täielikult. Hetkeks. Mitte iial ei vihka ma kedagi ega midagi üle poole tunni. Kuidagi lahtub ära minus nagu komm suus. Sulab. Ja kaob.
Ent veider on see, et mind ei ärrita niiväga sellised "tähtsad" asjad, vaid ikka pisi-pisikesed, ainult mind ennast puudutavad asjad. Näiteks, kui ma ei saa bussis istuma just selle inimese kõrvale, kuhu algselt ennast vaimusilmas istuma olin sättinud. Või kui raamatukogus keegid minu lähedal oma armastust füüsiliselt väljendada püüavad. Või kui mul läheb eksamil olles meelest loetelu viimane punkt, kuna olin ametis eelnevate punktide kirja panemisega. Eriti aga kui Monika Salu suudab presentatsioonil kirjutada sõna materiaalne jotiga. See ajab mind marru. Ja siis valutab terve minu maailm...
Üldsegi meeldiks mulle rohkem, kui minu maailm ei lähtuks nii palju minust endast. Kui inimeste maailmad ei lähtuks nii palju nendest endist.. Tundub, et siis oleks kuidagi palju kergem endaga selles samas keskkonnas hakkama saada. Elada nii, et minu isiksus mulle ette ei jääks..
Kas ei ole nii, et inimene kiindub sellesse, mille ta ära tunneb? Just see äratundmisrõõm paneb emotsioonidele piirid. Ja pole vahet mille või millest äratundmine toimub. Olgu see minevikust, igatsusest või ihast. Aga kas ei ole siis seesama äratundmiskaif seotud inimese enesepõhise lähenemisega maailmale?
Aaa õige.. jõulud ka ju. Esimene tunne selle nähtuse suunas tekkis täna, 23. detsembril kell seitse õhtul, kui ma Stuudio jõulupeole vaikselt sisse vajusin nii, et vaid vähesed seda märkasid. Seesama mandariinilõhn, soojus ju esinemisvideod.. Aga minu kirg ei olnud seal minuga kaasas. Olid kallistused, kogemata ära söödud Sireli piparkook ja Maia. Kas teadsid, et Maia oli Kreeka mütoloogias titaan Atlantise tütar, üks Zeusi armastatuid ja Hephaistose ema? Enam ei imesta ma selle naise jõu üle..
Eks need Jõulud Minu Sees tule homme..
01:35 0 comments
