Lamasin solaariumis, nuusutasin osooni, kuulasin krabisevatest klappidest vanilla ninja uut lugu ning avastasin, et olen äärmiselt pealiskaudne. Ei, mitte sellepärast, et võtan kunstpäikest ja kuulan (parasjagu) plikade rokki - need kaks on väga sügavad. Ent sellegipoolest on kuidagi kõhe tõdeda, et saan oma eluga täiesti hakkama, ilma et inimestesse ja asjadesse enda ümber väga tõsiselt süübiksin. Et mulle meeldivad väikesed lapsed, aga ma ei kannata neid. Et jõulud on lahedad, kui nad on kiired ja valutud. Et mardisandid on põhimõtteliselt ju täitsa toredad - niikaua kui nad ei tule mu ukse taha kraaksuma ja mu koera endast välja ajama.
Ma ei viitsi eriti teiste rõõmudest vaimustuda, rääkimata kurbusest end trööstida. Samas - ma ei pea enda omadest ka. Sellised igapäevarõõmud- ja pettumused on vahvad, aga mingid suuremad tekitaksid vaid asjatut nihelemist. Need asjad, millesse ma enda isiklikus lähiajaloos (on mul üldse mingit muud??) siiralt tungisin ja kõiki koode lahti püüdsin murda, on absoluutselt ebaoluliseks ja ebahuvitavaks muutunud. Samas on tekkinud tahtmine muuta oma mõistmist. Oma seda, kuidas ma asju enda ümber näen ja tõlgendan. Mingil fiktiivsel moel tükk-tüki haaval teha endast keegi teistsugune. Just nendelt lähenemistelt elule, mis mulle seni väga omased on olnud. Aga see ei ole eesmärk omaette. Eesmärk on elada. Eelkõige ära elada. Alles siis lisanduvad kvalitatiivsed nüansid. Ja need tekivad tavaliselt kell üks öösel, kui normaalsed inimesed magavad ja on msnist ilma head ööd ütlemata lahkunud. Aga minu uus mina ju ainult naeratab selle peale ja meenutab, kuidas ta eile...
See, kuidas A. mu jalga katsus, oli veider. Veider selle kõige kergemas tähenduses.
01:24 0 comments
