Mingi unenägude värk on praegu. Ma näen neid koguaeg, isegi siis, kui ma ise arvan, et ei näe. Aga viimasel ajal on need kuidagi minu igapäeva domineerima hakanud. Ei ole eriti meeldiv ärgata kell 4:19 lihtsalt selleks, et oma äsjast õuduslikku unenägu meenutada, laubalt higi pühkida, iga pisimatki kriiksu peljata ja mittetulevat uut und oodata. Ja siis ma mõttes konstrueerin uusi ja ilusaid unenägusid, mis peaksid kompenseerima kõik selle paha, mis mind katnud on. Ja mõttes veel räägin nende unenäo-pahadega, et minge ära, mul pole seda praegu vaja.
No ja kui ma hommikul oma öistest seiklustest teistele räägin, siis tunduvad need haiglaslikult tobedad ja absoluutselt naljakad. Aga miks ma neid siis öösel nii kardan?
Täna öösel ma igatahes seletasin ühele väikesele poisile, miks ei ole hea nii noorelt liimi nuusutada ja üks tuttavatuttav jäi bussi alla....? What's with that? Ma arvan, et mul oleks vaja minna kusagile hinge puhastama...
Kui eile Kursaõe juures käisin, siis tekkis täiesti tühja koha peale seletamatu Annelinna-igatsus. Ainult mina suudan igatseda läbikostvaid seinu, 1-dollari-vaadet, venekeelset õuemüra.. Eks ma jõudsin seal 12 aastaga nii ära harjuda. Mu praegune kodu on igatahes kodusem, aga seda seestpoolt. Keskkonna suhtes oli ja vist ka jääb Annelinn kodusemaks, nii traagiline kui see ka pole.
"So Damn Beautiful" - Polaroid
13:31 0 comments
