Ma usun, et need, kes mind loevad, on aja jooksul minuga koos arenenud. Seega eeldan, et nad ei eelda, et ma neile oma Inglismaareisist reportaaži teeksin.
Meeldejäävaid hetki oli kohati liialt palju. Seekord ei olnud peamine mitte tahe, vaid teadmine. Neid hetki on jõle vähe, tead. Selliseid, mille väärtust on võimalik hinnata juba nende toimumise hetkel. Mitte hiljem, valu- või rõõmuagoonias. Selline vaikne äraolemine ja oma pisikeste igapäevaunistuste elluviimine..
Ma ei tea, miks britid mulle meeldivad. Aga eestlastega võrreldes on inglased siiski avatumad ja näiliselt temperamentsemad. Ja sellepärast nad mulle meeldivad. Ehk on minu isiklikud kontaktid olnud lihtsalt juhuslikult meeldivad, ehk on mu teadmised liialt primitiivsed, kuid just nendele ma oma arvamuses tuginen. Ma natuke isegi pettusin selles, et punajuukselisi britipoisse nii vähe näha oli.
Vaid ühel korral oli tahtmine nutta, kuid selle hetke segas totaalselt ära see
Londoni tänavate lõhn, Little Britain, uksed, dialekt, piimaga tee, bagles, metroojaamad..
Umbes poolteist kuud tagasi võtsin kätte ja hakkasin suure entusiasmiga korraldama klassikokkutulekut. Silme ees oli lumine Otepää, kuum tee, saun ja kõik need kallid ja vähem kallid, kes minuga koos esimesest klassist peale koos on olnud. Ka need, kes vahepeal kuhugi kadusid. Tead küll, alati on selliseid inimesi, kes sinu jaoks ühel hetkel lihtsalt haihtuvad. Novot, mina otsisin nad üles. Ja suurim heameel oli tõdeda, et nad on täitsa olemas. Kuid aeg-ajalt suudab inimeste apaatsus mind siiski helehalliks vihastada. Tekib tahtmine neid lüüa, neid raputada, neid elule äratada, tegudele manitseda. Kuid siis avastan, et “kes olen mina, et..” Tead küll seda tunnet. Ja nii olen ma saatnud umbes 160 maili lihtsalt selleks, et teada saada, kes on tulijad. Aitäh neile kahekümnele, kes vastata viitsisid.
Aga üritus ei ole läbikukkunud. Sest minu hing on visa nagu Bruce Willisel. Ja armastab ka neid, keda tegelikult üldse ei armasta. Mõistad?
01:12 0 comments
