pühapäev, august 31, 2003  

Mu mõtted olid üllad, kui ma oma suvelõppu ja koolialgust planeerisin: kellega, kus ja kuidas hüvasti jätan. Keda lahkumiseks emban, keda suudlen jne jne. Mõttetasandile see kõik jäigi. Aeg tuli vahele. Töö ja aeg ja rahalõhn. Oh mind vaest materialisti. Eks ma suudlen neid siis mõttes. Valmismeisterdatud kingid saavad kunagi hiljem postiga järgi saadetud. Elu läheb edasi. Väga edasi. Lausa nii edasi, et ma ei saa sellest arugi.. enne kui ta on juba nii edasi läinud, et enam tagasi ei saa.. Suur seebivee-aktsioon on tehtud. Kehalt kõik suvearoomid eemaldatud, Vanad Asjad veega alla uhutud.. Sellised hetked sobivad mulle. Aeg ja ruum jäävad samaks. Vatt minu ümber sama valgeks ja pehmeks.. seest on aga uus. On parem. Kindlasti.

Kui ma olen inimeste hulgas, siis tahaks olla nähtamatu. Kui ma olen Temaga, tahaks, et ta näeks mind veel rohkem.. 21:44 0 comments

laupäev, august 30, 2003  

Inimesed on loomad. Eriti, kui korraldada Annelinna uue keskuse parklas allahinnatud pahna "suurmüük". Ei ole lahe päevast päeva teha Lihtsatele Inimestele selgeks, et "9.99" EI OLE meestesärgi õige hind..?! Hallllooooo!! Kas tõesti on need samad inimesed, kes koos minuga vähem, kui kuu aja pärast Eesti tuleviku üle hääletama lähevad? Aga no see selleks.. Vähemalt on otsustatud, et kui Sangar lõpuks mulle palga üle kannab, ootab mind ees tunnike maniküürija juures ja teine tunnike massööri juures.. mmmmm..... Ülejäänud raha panen reservi, et oma lastele kõrgharidus kindlustada:P

Nägemist! 21:00 0 comments

pühapäev, august 24, 2003  

Alates sellest, kui ma üleeile öösel Pärnu kesklinnas bussipeatuses istusin, vihma vaatasin ja Statoilist teed ostsin ning seejärel hommikul kella veerand kaheni magasin, ei ole ma mitte midagi mõistlikku teinud. Sellegipoolest on mu veedetud aeg olnud ääretult rahuldav. M. räägib, et tal on igav... Hmmm... Huvitav, miks ta siis mõned päevad tagasi oma telefoni näppu ei võtnud, et ühele mu "vastamatale" tagasilöök anda? Igal juhul oleks ma olnud tema päralt ja igal juhul oleks ta teada saanud, mida ma talle peatselt teatavaks teha lubasin..

Mul on hea meel, et nüüd - suve lõpus, saan öelda, et ma ei ole mandunud. Ja kui küsida, et kas ma olen kooliks valmis: oh jaa! Olen olnud juba kaks aastat vähemalt! 19:50 0 comments

laupäev, august 23, 2003  

Ma nägin teda.. 17:54 0 comments

kolmapäev, august 20, 2003  

Ma tahan teda lihtsalt näha.. 22:12 0 comments

esmaspäev, august 18, 2003  

You’re my pop rocks
You’re my cotton candy
When the beach is hot and sandy
You’re my water
You’re my morning shower
Subconscious melody
You’re my LSD
Someone’s perfect daughter

N.E.R.D 13:35 0 comments

 

Mina olen selline: michael jacksoni vanad lood, oma toa täielik makeover ja hetkeks kaob isegi soov suudelda...

12:32 0 comments

reede, august 15, 2003  

Mmmmmmm....kui ma vaid oskaks sõnadesse panna seda, mis minu sees tollel päeval oli ja siiamaani naeratama paneb. See oli parem, kui ma loota oleks julgenud. Ma tahaks seda kogu maailmaga jagada, kõigile osa sellest anda.. Aga ma ei oska. Ei leia sõnu. Ei tahagi neid leida, sest see rikuks ära spontaansuse, seksuaalsuse, tundmatuse hõrgu maitse..

Nii mõnedki on viimasel ajal heitnud mulle ette mitte-blogerdamist. Andke andeks, aga see ei ole minu teha. Uskuge mind! Ma ju ei tea, kas ja millal Elu mulle taas põhjust annab, et seda tuntavate ja tundmatutega jagada. Aga mul on palju, mille üle rõõmu tunda ja naerda. Kas või see, et mind on kasvatatud. Ma olen lasknud ennast kasvatada. Ma olen tahtnud olla parem. Ma olen saanud vastu näppe, olen saanud nutta. Naerda olen saanud. Enne uinumist meenutades naeratada. Mööda Lõuna-Eesti vaikseid teid rännata. Küünlavalguses kumavas katusealuses hommikut oodata. Bussis külmetada ja und maitsa olen saanud. Ma olen saanud kallistada oma armsaid. Kesköö paiku Tallinna kesklinnas üksi jalutada. Kesköö paiku Tartu väikeses linnas koeraga jalutada ja temasse esmakordselt üdini kiinduda. Ma olen teinud rumalusi. Olen teinud meeletusi, mille üle meeletult uhke olen. Ülikooli ei ole veel astunud, aga selle kiire asjaga aega ju on. Nüüd ootan vaid kedagi, keda suudelda.. kedagi, kes oleks mu suudluse ära teeninud.

Tule, ja otsi mind üles! 00:12 0 comments

neljapäev, august 07, 2003  

Mu elu on liiga ebamäärane. Mul on liiga palju ideaale, liiga palju ilu ja liiga palju valu. Ma tahan kõike liiga palju. Ma annan endast liiga palju. Inimesed ei taha nii palju. Kuhu siis end peita? Mida endaga peale hakata? Kellele ennast ära anda? Üldse mitte anda? Või siiski anda? Või lugeda M. ridu ja avastada, et nii palju on veel avastada? Kuulata Muusikat ja kuulda, et nii palju on veel tunda? Mida ma siis oodanud olen? Miks armastasin Tuult ja lasin tal endast läbi näha? Sest seda oli vaja. Selleks, et hakata armastama Jõgesid, Mägesid, Taevast...

Mulle ilgelt meeldivad märjad juuksed
Mind kütkestavad meeletud naerunuuksed
Hinge seest võtavad südametuksed
Minema kõndides jätan lahti kõik uksed..

21:42 0 comments

esmaspäev, august 04, 2003  

Mu emotsioonipagas on paari viimase päeva jooksul teinud mitu täisringi. Nad on vedanud mind põhja, et seejärel mind tippu viia. Ma jäin mõnest ilma, aga sain tagasi iseenda. Ja ma sain endale sister-in-law!! Mu kallis vend tuli Tartusse, avas ukse ning temaga kaasas oli tema naine, nüüd siis seaduslik abikaasa.. Ja ma nutsin õnnest! See oli hetketaevas, pilvitu ja piiritu..

Omada või olla?

00:46 0 comments

reede, august 01, 2003  

Meenutada on tore. Inimene on selliselt juba ehitatud, et mida aeg edasi, seda vähemtähtsamaks muutuvad pahad mälestused. See on mõnes mõttes õige ka, kuigi võib päris valusalt kätte maksta. Aga sellegipoolest on vahva meenutada, kuidas kunagi kõik oli. Kui konkreetsemaks minna, siis meenutasin neid aegu, kui aktiivselt tantsuga tegelesin. Kõik need elulised hetked tulid ilma luba küsimata meelde, see sama tunne, mis tekib minut enne lavale minemist, see sama tunne seal laval, kui sa oleksid justkui unenäos ja see reaalsusesse "tagasikukkumise" tunne, kui sa oled lava taga pärast endast parima andmist. Ja sa tahaksid anda veel ja veel ja veel...
Mälestustega seoses meenus üks mikroskoopiline hetk eilsest päevast, kui üks teatud maitse mu suus viis mind tagasi mõne kuu tagusesse päeva Tallinna linnas. Automaatselt meenusid need samad tunded, mis mind tol ajal valdasid, need samad hirmud ja lootused. Ja seda kõike ühe imepisike hetke jooksul. See on geniaalne. Miks muidu hoian alles vanu parfüümipudeleid pisikese tilgaga? Eks ikka selleks, et kui tuju on nostalgiline, siis sellele veidi materiaalsemat maiku anda.
Üldjuhul ei ole ma suur asjade koguja. Mulle pakub meeletut naudingut vana sodi minemaviskamine. See kergendab olemist ja annab ruumi uuele.. Aga sellegipoolest on asju, millest loobumine oleks kui omaenda mälestuste eitamine. Nad lihtsalt PEAVAD olemas olema. Mõned kirjad, kellegi vana taskurätt, mille Ta minu kätte unustas. Üks hambahari.. Vaatamisest kulunud pildid..

Üks väga tabu teema on eks-tüdrukud ja eks-poisid. Ma ei tea, kas nendest rääkimine on hea või halb. Mis oli, see oli, enam seda muuta ei saa ning sellest rääkiminegi ei teeks asju paremaks. Ent samas - inimese personaalne ajalugu koosneb inimestest, kes selles figureerinud on. Ning kes ajalugu ei mäleta - mis sellega siis juhtuma pidi? Mingi kole, kole asi igatahes. Nii, et võta nüüd näpust, mis see õige ja mis see vale on.
Minu puhul on välja kujunenud hoiak, et kui tunnen, et mind surutakse alla, siis tekib mus vastureaktsioonina trots ning tohutu enesekindlus. On see siis nüüd reaalne või petlik, seda ei tea. Aga ma ise naudin sellised momente. Näha, et Tema eks-tüdruk on ilus, tark ja osav, paneb mind tahtma olla veel ilusam, veel targem ja veel osavam. Kas see ei ole kõigiga nii? Aga samas olen ma piisavalt laisk, et mitte ennast pooleks rebida. Lõppkokkuvõttes olen ma selline nagu olen ja armastan end täpselt nii lolli ja nii rohelisena, kui ma seda olen. Nii jääb mulle alati võimalus minna ilusamaks, saada targemaks ja osavamaks:) 12:08 0 comments