Mmmmmmm....kui ma vaid oskaks sõnadesse panna seda, mis minu sees tollel päeval oli ja siiamaani naeratama paneb. See oli parem, kui ma loota oleks julgenud. Ma tahaks seda kogu maailmaga jagada, kõigile osa sellest anda.. Aga ma ei oska. Ei leia sõnu. Ei tahagi neid leida, sest see rikuks ära spontaansuse, seksuaalsuse, tundmatuse hõrgu maitse..
Nii mõnedki on viimasel ajal heitnud mulle ette mitte-blogerdamist. Andke andeks, aga see ei ole minu teha. Uskuge mind! Ma ju ei tea, kas ja millal Elu mulle taas põhjust annab, et seda tuntavate ja tundmatutega jagada. Aga mul on palju, mille üle rõõmu tunda ja naerda. Kas või see, et mind on kasvatatud. Ma olen lasknud ennast kasvatada. Ma olen tahtnud olla parem. Ma olen saanud vastu näppe, olen saanud nutta. Naerda olen saanud. Enne uinumist meenutades naeratada. Mööda Lõuna-Eesti vaikseid teid rännata. Küünlavalguses kumavas katusealuses hommikut oodata. Bussis külmetada ja und maitsa olen saanud. Ma olen saanud kallistada oma armsaid. Kesköö paiku Tallinna kesklinnas üksi jalutada. Kesköö paiku Tartu väikeses linnas koeraga jalutada ja temasse esmakordselt üdini kiinduda. Ma olen teinud rumalusi. Olen teinud meeletusi, mille üle meeletult uhke olen. Ülikooli ei ole veel astunud, aga selle kiire asjaga aega ju on. Nüüd ootan vaid kedagi, keda suudelda.. kedagi, kes oleks mu suudluse ära teeninud.
Tule, ja otsi mind üles! 00:12 0 comments
