Meenutada on tore. Inimene on selliselt juba ehitatud, et mida aeg edasi, seda vähemtähtsamaks muutuvad pahad mälestused. See on mõnes mõttes õige ka, kuigi võib päris valusalt kätte maksta. Aga sellegipoolest on vahva meenutada, kuidas kunagi kõik oli. Kui konkreetsemaks minna, siis meenutasin neid aegu, kui aktiivselt tantsuga tegelesin. Kõik need elulised hetked tulid ilma luba küsimata meelde, see sama tunne, mis tekib minut enne lavale minemist, see sama tunne seal laval, kui sa oleksid justkui unenäos ja see reaalsusesse "tagasikukkumise" tunne, kui sa oled lava taga pärast endast parima andmist. Ja sa tahaksid anda veel ja veel ja veel...
Mälestustega seoses meenus üks mikroskoopiline hetk eilsest päevast, kui üks teatud maitse mu suus viis mind tagasi mõne kuu tagusesse päeva Tallinna linnas. Automaatselt meenusid need samad tunded, mis mind tol ajal valdasid, need samad hirmud ja lootused. Ja seda kõike ühe imepisike hetke jooksul. See on geniaalne. Miks muidu hoian alles vanu parfüümipudeleid pisikese tilgaga? Eks ikka selleks, et kui tuju on nostalgiline, siis sellele veidi materiaalsemat maiku anda.
Üldjuhul ei ole ma suur asjade koguja. Mulle pakub meeletut naudingut vana sodi minemaviskamine. See kergendab olemist ja annab ruumi uuele.. Aga sellegipoolest on asju, millest loobumine oleks kui omaenda mälestuste eitamine. Nad lihtsalt PEAVAD olemas olema. Mõned kirjad, kellegi vana taskurätt, mille Ta minu kätte unustas. Üks hambahari.. Vaatamisest kulunud pildid..
Üks väga tabu teema on eks-tüdrukud ja eks-poisid. Ma ei tea, kas nendest rääkimine on hea või halb. Mis oli, see oli, enam seda muuta ei saa ning sellest rääkiminegi ei teeks asju paremaks. Ent samas - inimese personaalne ajalugu koosneb inimestest, kes selles figureerinud on. Ning kes ajalugu ei mäleta - mis sellega siis juhtuma pidi? Mingi kole, kole asi igatahes. Nii, et võta nüüd näpust, mis see õige ja mis see vale on.
Minu puhul on välja kujunenud hoiak, et kui tunnen, et mind surutakse alla, siis tekib mus vastureaktsioonina trots ning tohutu enesekindlus. On see siis nüüd reaalne või petlik, seda ei tea. Aga ma ise naudin sellised momente. Näha, et Tema eks-tüdruk on ilus, tark ja osav, paneb mind tahtma olla veel ilusam, veel targem ja veel osavam. Kas see ei ole kõigiga nii? Aga samas olen ma piisavalt laisk, et mitte ennast pooleks rebida. Lõppkokkuvõttes olen ma selline nagu olen ja armastan end täpselt nii lolli ja nii rohelisena, kui ma seda olen. Nii jääb mulle alati võimalus minna ilusamaks, saada targemaks ja osavamaks:) 12:08 0 comments
