Tänasega algas minu ootusaja 34. nädal, mis tähendab, et ca 6 imelühikese nädala pärast olen saanud emaks. Kui põnev! Huvitav on see, et vaatamata kõigele võimalikule, mis juhtuda saab, ootan ma seda aega kannatamatusega. Ja väga ootan ka seda, kui ma lõpuks haiglasse saan minna. Ma tahan juba ISE seda kogeda, mitte vaid spekuleerida ja teiste läbielamisi kuulata. Ma tahan NÄHA oma last, ma tahan näha oma meest MEIE lapsega, ma tahan tunda seda valu ja seda mõnu, mis lapse sündimisega kaasnevad.
Kui muidu räägitakse, et raseduse 1. ja 3. trimester (ehk alguse ja lõpuaeg) on kõige raskemad, siis mina naudin oma olekut just praegu, mil ma saan keskenduda vaid oma uuele projektile "Pean saama lapse, muidu suren 2010". Nii imetlen ma aegajalt ikka oma kasvavat kõhukest ja naudin sellega kaasnevat tähelepanu (inimesed tõepoolest jõllitavad seda!). Mõõdukas koguses pesapunumist on ka ainult hea - eile sai kokku pandud ka voodike ja täna ostetud voodipesu, milles minu lapsuke loodetavasti õndsa und magama hakkab. Nii on ilus on seda meie suure voodi kõrval näha..see passib sinna hästi.
Täna käisin taaskord ämmaemanda vastuvõtul, kes mind igakuiselt mõõdab ja kaalub ja nõu annab. Tema juures käimine on minu jaoks iga kord tõeline sündmus, sest siis on lootust lapsukese kohta jälle midagi uut kuulda - kõige parem kui südametoone! Need on nii nunnud:)
Tänu sellele, et viimastel nädalatel olen sünnitoetajate grupis võimlemas käinud, olen näinud kahe täiesti erineva maailma kokkupõrget ja püüdnud nende kahe vahel mõistusega laveerida. Sünnitoetajate grupp on selles mõttes igati tänuväärne ja ma olen über rahul, et nad enese jaoks avastasin, sest tore on rääkida ja kuulata inimesi, kellel on aaa) terve jalgpallimeeskonna jagu kogemusi ja bee) kellega koos on palju lihtsam kord nädalas aeg maha võtta ja natuke oma koibi sirutada. Nad on seal tõelised ürgemad, kes sünnitavad oma lapsed kodus ning eiravad neidsamu protseduure, mida mina nii naudin, nagu tuld.
Neile oponeerib kogu lääne meditsiin oma aus ja hiilguses. Tõepoolest, haigla nimetuski ei viita just positiivsetele kogemustele, ent minu realistlik mina saab aru, et see on minusuguse jaoks siiski parim viis oma laps elusalt kätte saada. Ainus võimalus on end ise kogu protseduuriga võimalikult kurssi viia, arvestada haigla kombeid ja süsteeme, kuid samas püüda ka esmalt ja kõigetähtsamalt kuulata oma keha ja seda usaldada, sest tema teab...
Nii et tänase seisuga olen otsustanud sünnitada Pärnu haiglas ilma tasulise ämmaka teenust kasutamata, sest elus lähevad asjad nagunii nii nagu minema peavad. Olen ju vankumatult seda usku, miks siis liialt tõmmelda!
Augustiunetuse festival sai üliedukalt välja veetud. Oleme saanud väga palju positiivset tagasisidet ja juba on naistel plaanis uut organiseerima hakata. Ja kahtlemata see uus ka tuleb ja ma loodan oma väikese lapse kõrvalt ka selle jaoks aega leida, sest uhkus säärase sümpaatse ürituse korraldustiimis olla on imesuur. 19:38 0 comments
Ja nii ma laveerin avameelsuse ja liigse avameelsuse piirimail, püüdes olla aus ja loetav, aga kunagi mitte päris lõpuni. Mingil määral manipuleerime me kõikide inimestega meie ümber, seda enam nendega, kellega oleme koos suurema osa oma ajast.
Seda sama õpin ka oma 11-aastase vennatütrega suheldes. Ehkki temaga me kokku ei ela, on käesolev suvi andnud palju võimalusi ja põhjuseid koos olla. Vahepeal on ta muuhulgas märkamatult suureks saanud, see tähendab et lapsest on sirgunud sarvede ja sabaga teismeline. Kui ma ise sama vanuselt olin maailma- ja suhteteemadel loll nagu aasal määgiv lammas, siis tema on juba järgmine põlvkond, kel kohustus eelmisest varem "päris" maailma astuda. Mida avatum on ühiskond, seda rohkem on infot, mida see noor aru peab oskama selekteerida ja filtreerida. Inimsuhted ei ole enam magamistubades ja kappides peidus, meedia söödab pidevalt ette uusi sotsiaalseid norme, tehnoloogia kaotab ära selle õhkõrna joone, mis reaalsust ja fassaadi eraldab.
Neid mõtteid mõeldes hakkab mul kõhe, sest ka minu sees küpseb üks peatne varateismeline, kes on vastamisi kõikide ahvatluste ja ohtudega, mida üha arenev maailm pakub. Jah, ma tean, pole see asi nii hull midagi. Olen mina hakkama saanud ja olen näinud neidki, kes veel dekaad tagasi oma vanematele ja kodudele sõja kuulutasid, ent nüüd nendes samades kodudes koos oma lastega aega veedavad. Ja vanematel end aidata lasevad.
Aga kuidas saan mina hakkama selles uues rollis, mis mind tsirka kümne aasta pärast ootab? Ja kuidas saame meie isana ja emana hakkama meeskonnas, kus on vaid mängijad, mitte ühtegi kaptenit? Kuidas mõjutab see meie omavahelist läbisaamist, kui kolmandad osapooled sellega manipuleerima hakkavad?
Natuke kõhedad küsimused, oder was? 18:31 0 comments
Aga suures osas mööduvad minu päevad ikkagi lapseootuse tähe all ja see on vaid üks suur rõõm. Juba mõnda aega tunnen ma pidevalt, et ma ei ole üksi... See on natuke veider teadmine, eriti kui olen mitu päeva justkui üksi kodus olnud, üksi õhtuti magama läinud ja üksinda ärganud. Aga ei, ikkagi ma ei ole üksi, sest Tema on ju minuga. Ma pean temaga arvestama, ma tunnen teda ja mõtlen tema peale kogu aeg... Ja see on nii armas, kuidas ta hommikul, kui ma ärkan ja käe kõhu peale panen, mind väikese jalamüksuga tervitab ja siis õndsalt oma beebiund edasi magab. Aga minul on süda kohe rahul, sest tean, et kõik on hästi. Ja see kõik on päriselt...
Alates eelmisest nädalast hakkasin käima ka rasedate võimlemises, kus lisaks koivasirutusele ja kõhukeerutusele ka lihtsalt juttu aetakse ja kogemusi vahetakse. Esmasünnitajale võrdlemisi tarviline abivahend, et end kõigega kurssi viia. Nii et ühest küljest olen super rahul...Teisest küljest tunnen end siiski pisut ka võõrkehana. Mingi piirini on hea pläkutada, rääkida lootekottidest ja rinnanibudest, aga nagu ma ütlesin, siis mingi piirini. Sel samal põhjusel viitsin üha vähem raisata aega erinevates foorumites võõraste inimeste muresid lugedes. Oma isiklikud küsimused lahendan isiklikult, eksju. Mida aeg edasi, seda kindlamalt ma end oma kehas koos oma lapsega tunnen ja seda vähem muretsen erinevate asjade pärast, mis kõik võib olla. Pean meeles Siimu Ronja sünnijärgset FB's maha hõigatud lauset, et kõik, mis vastsündinuga seoses tundub kahtlane või imelik, on tegelikult jumalast normaalne! Küllap kehtib see ka raseduse kohta. Seda Siim lihtsalt ei tea:)
Pooletunnisest jalutamisest ca 30-kraadises Pärnus on jalad kergelt paistes ja hellad. Ja kõht ei kannata liigset kiirustamist. Ideaalne võimalus tempot veelgi aeglustada ja elu ilusaimat aega nautida. 21:59 0 comments
